EKRE poolt algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Estonia hukk – kas tõde tõuseb viimaks pinnale?” arutelul ütles Estonialt pääsenud sportlane Ain-Alar Juhanson. Uued Uudised avaldab tema ettekande.
Ain-Alar Juhanson: „Tol hetkel olin 17-aastane ja loomulikult maailmapilt sel ajal oli hoopis teine, mis tänaseks on kujunenud. Me olime koos treeningukaaslaste ja sõpradega teel spordivõistlustele Saksamaale. Me olime viimane auto, mis Estonia pardale pargiti, ja loomulikult suures eufoorias, sest järjekordne rahvusvaheline spordivõistlusel ees ootamas, maailma avastamine ja kõik muu. Aastate pikku nendest asjadest rääkides olen kogenud, et selleks, et täit pilti edasi anda, võiks kuluda tunde.
Laevale jõudes otsustasime, et viiest seltskonna liikmest neli läksime laeva sisse ja ainukene meie n-ö autoriteetne juht Jaan Pehk otsustas, et tema jääb autosse rattaid valvama ja ööbima. Ta tundis ennast nii paremini. Ja sinna ta meist jäi, vaatamata meie keelitustele ja meelitustele, et mõistlik oleks ikkagi laeva sisse tulla.
Laeva sisse minnes otsustasime nagu ikka tol ajal vaeste sportlastena, et kõige odavam on võtta kahene kajut nelja peale. Me saime kajuti autoteki all ja sinna me siis magama läksime, neljakesi kahesesse kajutisse: kaks inimest põrandal, kaks voodis. Me olime magama jäänud, me kella ei vaadanud, loomulikult ei osanud aimata, et me peaksime seda konkreetselt vaatama. Küll aga tormisel merel, kus laev pidevalt kõikus, uinumine oli loomulikult raskendatud. Aga magama olime kõik jäänud, kuni ühel hetkel suure raksatuse peale üles ärkasime.
Ma tegin kajuti ukse lahti ja vaatasin koridori peale. Nägin koridori seinte vahelt vett jooksmas. Ma olin siis autoteki all. See on üks fakt, üks oluline nüanss, mis vajaks väga selgelt läbimõtlemist ja lahtiseletamist, sest ma ei olnud ainuke, kes nägi autoteki all, et seintest tuleb vett. Ma ei ole laeva tehnilise ehitusega kursis, ei ole mina spetsialist seda ütlema, aga minu parema teadmise alusel sellisel juhul, kui vesi autotekile jõuab, ei tohiks see jõuda sealt edasi. Aga las uurijad teevad oma tööd ise.
Sealt edasi, kuna ma olin esimene, kes kajutist välja tuli, siis seda kõike nähes tundus, et laev on koheselt kreenis – väga raske öelda, kui palju –, aga tuntavas kreenis. Läksin kajutisse tagasi, ütlesin kaaslastele, mida ma tundsin, mida ma nägin. Kuna olukord oli segane, me olime üles ärganud une pealt ja teadmata, mis tegelikult juhtub, siis otsustasime, et me lähme üles reception’isse või peatekile, uurimaks välja, mis tegelikult juhtus.
Selle teekonna alustamiseks loomulikult otsustasin, et panen endale vähemalt teksapüksid jalga, ja võtsin pluusi kaasa. Kaaslased panid ka elementaarsed riided selga ja alustasime teekonda treppidest üles. Selle teekonna vältel, kui me jõudsime uuesti kajutist välja, me nägime kohe alguses veemahtu koridoris oluliselt suuremana kui algselt esimese kogemusega, võib-olla mõned minutid enne seda. Seega see protsess oli suhteliselt kiire. Ja me nägime inimesi enda ümber erinevalt: kes istus maas, teadmata, mida teha, kes jooksis ringi ja kes proovis liikuda ülespoole, nii nagu meie.
Selleks ajaks, kui me jõudsime viis kuni kuus tekki ülespoole, reception’i juurde, oli laev juba sellises kreenis, et sisuliselt põranda peal ilma lisatoeta ei olnud võimalik kõndida –see oli muutunud väga järsuks. Ja kui te kujutate ette, siis reception’i jõudes, et seal midagi üldse edasi ette võtta, seal oli oluliselt rohkem rahvast, kui me oskasime oodata, väga erinevate käitumismaneeridega: kes oli paanikas, kes ei osanud midagi ette võtta, kes käitus täpselt nii, nagu ta oskas.
Ma arvan, et see hetk sealsamas reception’i suures saalis või laeva kõige suuremas saalis oli see hetk ja need kogemused olid need, mida, ma arvan, ükski inimene ei peaks endaga kaasas kandma.
Need olid kogemused, mida ükski inimene ei peaks nägema. Aga me ei saa ajalugu muuta. 17-aastane noormees näeb oma silma all noori inimesi surma saamas ja hukkumas – see on midagi, mis ilmselt jääb meelde meile kogu meie eluks. Mme õpime sellega elama ja sellega hakkama saama.
Selleks ajaks, kui me reception’i jõudsime, oli selge, et laevaga on midagi väga pahasti ja me peame laevast välja saama, kuna laev keerleb ja keerleb ühel hetkel see, mis oli põhi, saab peamiseks osaks, ja vastupidi. Saime aru, et ainuke viis pääseda on laevast välja saada ehk välja reelingule või välitekile, kasutades selleks seina ääres olevaid käsipuid. Nende kasutamiseks oli tekkinud väga oluline järjekord. Kuna käsipuu oli ainult ühel pool treppide juurest minnes, pidi väljaminekuks kurja vaeva nägema. Ja see oli füüsiliselt väga raske, kuna kreen pidevalt kasvas.
Kui me olime jõudnud laevas selle hetkeni, et meie kord oli käes, oli meie neljaliikmelisest seltskonnast alles kaks, sest Kristjan Raiend ja ja Ülle Karu olid meie reception-i jõudes meiega kontakti kaotanud. Kristjan andis teada, et ta läheb ja otsib päästeveste, Ülle läks temaga kaasa. Rohkem me neid kahte kaaslast ei näinud. Me saime laevast välja, see oli füüsiliselt raske. Anti, minust loomulikult füüsiliselt tugevam ja vanem, aitas veel nii paljusid, kes meie järel tulid, samamoodi sellest küljeuksest välja, mis tegelikult ühel hetkel tundus, et muutus laeluugiks, kuna laev oli nii palju keerelnud.
Laeva välitekil olles otsisime endale päästevestid, need olid ilusti saadaval. Meie juures käis läbi ohvitserivormis eesti keelt kõnelev härrasmees, kes küsis, kas meil on kõik korras. Ta vaatas, kas meil vestid seljas, ja liikus edasi. Meie küsimus talle oli, kas päästepaati on võimalik alla lasta, et kas me saame aidata. Ta ütles, et sellise kreeni juures ei ole seda võimalik teha.
Sealt edasi liikusime laeva külje peale Antiga koos. Seal oli veel rahvast samamoodi proovimas leida lahendust, kuidas ellu jääda. Nägime kaugelt ka teiste laevade tulesid, mis loomulikult süstis optimismi, et me ei ole üksi. Ja sel hetkel, kui laev oli juba nii kreenis, et meil oli võimalik laeva külje peal kõndida, ei olnud veel usku, et see laev põhja läheb, sest me ei uskunud, et tänapäeval sihuke asi võimalik on.
Aga sellegipoolest mingi aja möödudes, mis ei olnud väga pikk, me Antiga arutasime, et laeva külje peal olles me seame ennast ohtu vette hüpates, kuna lained olid suured ja me nägime, mis juhtus kaaslastega, kes nii talitasid. Otsustasime, et me suundume laeva ühe otsa poole. Me siis ei teadnud, et tegemist on laevaninaga. Me jõudsime laevaninasse ja nägime seal metallist võrrestikuga seina, mis oli laeva ramp, mis oli suletud. See on fakt, mis lõpuraportis ei kajastu. Ma olen seda kolmele uurijale öelnud, ma ei tea, miks, aga ta seal ei kajastu. Lõpuraport ütleb midagi muud – kes teab, mis põhjusel.
Me otsustasime Antiga mööda seda võrrestikku leida teed lähemale veele, selleks et hüppamine liiga kõrge ei oleks. Ühel hetkel tegime hüppe, saime vette. Kaotasime selle käigus oma päästevestid, aga mõlemad tulime vee peale ja leidsime tee laevast eemale. Soov oli taevast eemaldada just sellel põhjusel, et mitte olla laeva juures, kui laev hakkab päriselt põhja minema, mis tundus sel hetkel juba väga selge. Sealt edasi leidsime päästeparve. Olime päästeparves kuus tundi ja meid päästeti helikopteriga hommikutundidel. Parves oli kokku kuus inimest ja kõik, kes parves olid, pääsesid sellest ööst eluga.
Kui võtta kokku see lühike teekond selle napi 15 minutiga, mis mulle antud on, siis saan siia juurde öelda ainult seda, et on väga vähesed pääsenud, kes on valmis oma kogemust jagama. Ma olen andnud selle lubaduse, et see on vähim, mida ma oma kaaslaste ja kannatanute ees saan teha. Ja seepärast ma täna siin olen. Mina, üks pääsenu, saan ainult endast rääkida. Ma näen, et minu tunnistust ei ole võib-olla niimoodi arvestatud ametlikus lõpuraportis. Ja see võib-olla ei olegi … See on minu enda tragöödia või minu probleem. Aga 26 aastat olen ma pidanud rääkima igal septembrikuul, arutamaks meediaväljaannetega erinevatel seminaridel, miks see nii juhtus. Mul ei ole vastust, seepärast et tänaseks ilmsiks tulnud uued faktid on midagi, mis näitavad, et me ei ole päris lõpuni selgeks teinud, mis tol ööl juhtus.
Ja siinkohal on palve mul teile kõigile. Estonia katastroof on üks nii oluline sündmus, mis puudutab meie kogu riiki, meie riigi väärikust ja olemasolu. Kui me seda teemat käsitleme, siis võib-olla on võimalik seda teha selliselt, et omavahelised erimeelsused vahele ei tuleks ja me leiaks ühise meele ja arusaama, et lõplik tõde lõpuks päevavalgele tuleks. Sest seda väärivad tänaseks juba 26 aastat oodanud ellujäänud, kannatanud, lähedased – kõik, kes asjasse puutunud on. Ja neid on väga palju. Me räägime hauarahust, mida ei tohi rikkuda. Aga kuidas on nende inimeste rahuga, kes täna edasi elavad. See on väga oluline, ma arvan, ja ma arvan, et neid peaks käsitlema koos.
Mul on hea meel, et Eesti praegune valitsus on võtnud ette ja teinud eesmärgiks tehniline uurimine algatada. Mind on kaasatud ka riigisekretäri poolt igakuiselt toimuvatele koosolekutele, kus on ka teisi kannatanuid, kaaslasi või nii-öelda asjasse puutuvaid lähedasi, organisatsioone. Ja seal olles loomulikult ma näen püüdlusi olukorra lahendamiseks, aga me ei saa sellest üle ega ümber, et antud teema on seotud poliitiliselt hauarahulepinguga. Ja nii palju, kui ma nendest kohtumistest õppinud olen või aru olen saanud, siis selleks, et ausalt, selgelt ja üheselt meile kui lipuriigile kohaselt asi selgeks teha, peavad sellega nõus olema ka meie kaaslased, nii Soome kui Rootsi.
Ma arvan, et see on keeruline olukord, kus ühelt poolt surve ja soov ja tahe võib olemas olla. Ma loodan, et me ei jää siin kinni poliitilistesse argumentidesse ja erimeelsustesse ka riikide vahel. See teema…
Ma küll olen väga lähedalt puudutatud, aga ma näen, et see mõjutab väga paljusid. Ja ma olen veendunud, et kui me suudaksime teha põhjaliku uurimise, siis see annaks rahu. Isegi kui ta kinnitab olemasolevaid teadmisi, siis ta annaks rahu väga-väga paljudele. Ja see on see, mis ma arvan, on veel tegemata.“