Uudisruumis kirjutatakse sellest, et politsei vahistas noored mehed, kes peksid omakohtu korras meest, keda nad kahtlustasid pedofiilias. Sisuliselt tegutses politsei õigesti ja temale etteheiteid teha poleks õige. Küll aga on omapärane uudise kajastus.
BNS vahendab: “Antud juhul meelitasid peksjad 35-aastase mehe kohtuma väidetavalt alaealisega, kuid kohtumine pole keelatud ega karistatav. Seksuaalkuriteoks saab lugeda juhtumit, kus täisealine on astunud suguühtesse 16-aastase või noorema inimesega.”
Veebipolitsei meelitab juttu ajama ja “võtab maha” mehi, kes hakkavad internetis seksuaalse alatooniga jutuga meelitama alaealisi tüdrukuid – siis aitab juba sõnadest, et pedofiili märk külge saada.
Antud juhtumis aga selgitab politsei justkui, et juttu ajada võib, kohtumisele minna võib, aga tõsiseks läheb asi alles siis, kui toimub seksuaalakt. Kas see pole mitte liiga kahekeelne jutt?
Viimasel ajal on liiga palju pedofiiliat õigustavaid tegusid, alates ühest tuntud fotograafpoliitikust kuni eelnõuni, millega taheti karistuse ära kandnud pedofiile taas lasteasutustesse lubada, ja kohtuotsuseni, millega lastakse pedofiil ennetähtaegselt vanglast välja.
Ühiskond kisub pedofiilseks, kui uudises väidetakse politseile tuginedes, et alaealist meelitada võib, aga suguühteni minna ei tohi – see on lapsepilastamist soodustav suhtumine. Ka alaealise meelitamine ja pildistamine on juba pedofiilsed tegevused.
Politseiga peab nõustuma selles, et omakohut teha ei tohi – ainult et selle tagamiseks peab riik lapsepilastamist jõuliselt takistama. Kui aga poliitikud, kohtud ja seadusandjad teevad pedofiiliat soodustavaid otsuseid, jõuab asi ruttu omakohtuni.
Uued Uudised