Ettevõtjad, aeg on ennast avada!

Eesti ettevõtjate tegevus poliitilisel suunal on tugevnenud, kuid paraku ei saa keegi aru nende taotlustest.

Viimaste nädalate märksõnadeks on olnud avalikkuse ette jõudnud riigireformijate plaanid ja Tööandjate Keskliidu esimehe Toomas Tamsari järjekordne hala tööjõupuuduse teemal. Mõlemad tekitavad palju küsimusi ja Uued Uudised esitavad need teietavas vormis kõigile Eesti ettevõtjatele.

Kõigepealt, riigireformijad – mida Te tegelikult taotlete? Teie kava on leidnud nii ettevaatlikke kiidusõnu kui ka otsest kriitikat, aga muidu on ühiskond ükskõikselt vait. Muidugi on Teie kavas palju häid punkte, aga ega Te ometi looda, et poliitikud hakkavad oma tegevusi planeerides seal sõrmega järge ajama? Järsku te ei räägi õigetel teemadel õiges kontekstis, vaid teete lihtsalt oma Jääkeldrit?

Siit jõuamegi tööjõu probleemini, mis on kahtlemata väga terav, kuid sama terav on ka eestlaste allesjäämine omal kodumaal. Millal Te ütlete välja, mida arvate tööjõuvajaduse kontekstis eestlaste kui rahvuse tulevikust ja sellest, kuidas odava tööjõu sissevedu mõjub eesti keele kasutusele? Kumb on Teile tähtsam, kas mistahes töökäed või rahvusriik?

Mõne aja eest käisid EKRE fraktsioonis Eesti põllumajandustootjad, kes avaldasid paljuski toetust rahvuskonservatiivide seisukohtadele, kuid olid vastu ukrainlaste sissetoomise kitsendamisele. Arusaadav, põllumajandus on töökäte puudusega eriti kimpus. Ainult et 100-protsendilise kindlusega võib öelda, et hommikul ütleb talunik neile “Ребята, на работу!” ehk siis suhtlemine käib mõlemapoolselt vene keeles – me toome ju Eestisse tagasi venekeelse töökeskkonna ning kaotajaks on eesti keel! Ja ärge öelge, et see on ajutine, sest te harjutegi ukrainlastega ära ja hakkate nende tööd loomulikuna võtma, nemad harjuvad Eestiga, ja olemegi üheskoos oblastis! See teema on karm ja ärge põigelge siin vastusest eemale – mis on Teie jaoks prioriteet?

Edasi võtaks ette palgad. Selle puhul sõltub kõik küll tööandja edukusest, kuid millised on need summad, mida ollakse valmis palkadena välja käima? Näiteks Soome läinud ehitajate puhul? Ja kas te neile kogu aeg jutuks olevatele tippspetsialistidele ikkagi maksate konkurentsivõimelist palka või käib sealgi odavate “itimeeste” kohaletoomine? Ja eraldi tselluloositehase meestele – te räägite töökohtadest maal, aga mis palgatasemest on jutt? Ja kas te ikka leiate Seto vallast endale piisavalt töölisi või vaatate Teiegi Ukraina poole?

Tselluloositehase teemaga jõuakski keskkonnaküsimuste juurde. Selle tehase arendajad on väga hea näide, kuidas hämamisega ilus idee sisuliselt põhja lastakse – kogu projekti on algusest peale saatnud vastuolulised jutud. Ärge pidage inimesi lollideks – ükski tselluloositehas maailmas pole selline, mille heitvett võib edukalt joogiveena kasutada, keskkonnasaaste kaasneb tselluloosi tootmisega alati. Asi pole ju puhta tehnoloogia olemasolus, vaid selle töötamise kalliduses!

Nüüd ongi koht rääkida hiljutisest Põxiti arutelust. Kogu maailmas käib jutt keskkonna halvenemisest ning Trumpi tambitakse ägedalt just kliimaleppest väljumise pärast. Ka Eestis on päris suur osa poliitilistest jõududest, sealhulgas president Kaljulaid ja sotsid, läinud kaasa nn saastavate tööstuste kaotamise kampaaniaga.

Kas on mingit vahet tselluloositehase ja põlevkivienergeetikal? Ei, nad mõlemad suurendavad ökoloogilist jalajälge! Seega ei saa Põxitit kritiseerida ja tselluloositehast kiita, vaid tuleb võtta seisukoht tööstuste suhtes üldse. EKRE on veendunud, et odava põlevkivienergeetikaga tuleb esialgu jätkata ja ka tselluloositehas võiks mingil kujul olla. Ettevõtjatelt aga sooviks kuulda, kas ja kuidas nad näevad oma arengut maailma kliimalepete raames, sest praegu te lihtsalt vaikite, kuigi see küsimus on teravalt päevakorral!

Kahjuks valitseb ettevõtjate poolt vaikus ka küsimustes, millele on poliitkorrektsuse tempel peale vajutatud. Esimene neist on sooline palgalõhe. Ka karmimad võrdõiguslased on nentinud, et keegi ei maksa teadlikult naistele vähem, vaid see on mõnes situatsioonis nii välja kujunenud. Paraku on see küsimus muudetud poliitiliseks ja ideoloogiliseks küsimuseks, mille kaudu on ettevõtjatele külge pandud mingi meesšovinistide tempel. Meesettevõtjad võiks sel teemal sõna võtta, kartmata poliitkorrektsuse puudumise pärast kriitika alla sattuda – praegu on kogu temaatika jäetud vihaste naissotside ajada!

Sellega seonduvad otseselt ka nn triibulised nimekirjad ettevõtluses. Marufeministid nõuavad kogu maailmas ettevõtete juhatustesse soolist võrdõiguslust. Ka siin ei tohiks ettevõtjad vait olla, sest tähtis on ennekõike majanduskompetents, mitte ideoloogiline võrdsus – ettevõtluses maksab mistahes hinna eest sellest kinnipidamine majandustulemuste kaudu rängalt kätte. Kui firmal on piisavalt kompetentseid naisi, siis koosnegu kasvõi kogu juhatus ja nõukogu neist, aga kui pole, siis tulebki edasi minna olemasolevate spetsialistidega, sõltumata nende soost.

Ettevõtjad ei saa ega tohi mööda minna ka vähemuste agressiivsuse kasvust. Nii kirjutab veganite eestseisja Mari-Liis Sepper: “Veganite võrdne kohtlemine tööelus tähendab näiteks seda, et värbamis- ja valikukriteeriumide kehtestamisel ei tohi eelistada kõigesööjaid veganitele.” Jällegi üks ettevõtjaid ahistav ideoloogiline pealetung – kompetentsi asemel olgu esmatähtis toitumisharjumus. Ja ega see ole ainus – geidesse võib suhtuda nii või naa, aga majanduselus ei tohiks kunagi valitseda selline olukord, nagu oli Swedbanki puhul, kus pank võttis tagasi heategevusliku annetuse, sest selle saanud fond andis preemia poliitiliselt mittekorrektsele sihtasutusele. Seksuaalne suunitlus ei tohiks samuti hakata majandusruumi mõjutama, nagu see on geiõiguste puhul – pank kaotas tollal kliente, sest eelistas ühtesid teistele seksiharjumuste järgi.

Mida ettevõtjatele soovitada? Vaadake EKRE majandusprogrammi ja te näete, et lahendused on seal. Kõigepealt – EKRE majanduspoliitika on suunatud maksualandustele ning inimestele ja ettevõtjatele raha kätte jätmisele. Seda raha saab esimene suunata tarbimisse ja teine tootmisesse ning selle kaudu lahenevad paljud küsimused. Näiteks Eesti oma tööjõud Kalevipoegade näol hakkab majanduse elavnedes tagasi voolama ja lahendab töökäte probleemi, kusjuures Teil on raha ka palgakonkurentsis püsimiseks. Alles jääb nii rahvusriik kui ka elavneb tööjõuturg.

Oluline on ka see, et majandus vabaneb ideoloogilistest kammitsatest. EKRE tahab ehtsat majandusseadustel, sealhulgas tasuvusel, haridusel ja oskustel, oma jõudude ja äripartnerite koostööl, konkurentsil, kaasaegsel tehnoloogial ja majandusvabadusel põhinevat ettevõtlust, mitte EL-i pideval eurorahade jagamisel põhinevat hingitsemist koos poliitkomissaridega pideva kuklasse hingamisega.

UU