Just sel nädalal avati Auveres täie pidulikkusega uus Enefit 280-2 õlitehas. Viie aasta pikkune ehitus sai valmis. Samal ajal saatsid Eesti Energia ja VKG juhid peaminister Michalile kirja, milles teatatakse ettevõtete surmaotsusest: kui Euroopa Komisjon viib ellu oma ETSi muudatused, muutub põlevkiviõli tootmine juba 2031.–2033. aastaks majanduslikult mõttetuks. Viie aasta pärast on Eesti õlitööstus elajalikult mõrvatud.
Kuidas juhm euroliit seda teeb? Lihtsalt. Nad vähendavad tööstusele antavaid tasuta süsinikukvoote ja sunnivad ettevõtteid investeerima raha “dekarboniseerimisse”. Põlevkiviõli puhul on see võimatu – süsinik on tooraines sees ja seda ei saa sealt kuidagi välja võluda. VKG juhi Ahti Asmanni sõnul kahekordistub või kolmekordistub ettevõtte maksukoormus, mis on hetkel 50 miljonit eurot aastas. See on lõpp.
Miks nad seda teevad? Ideoloogiline rohehullus. Brüssel on otsustanud, et fossiilkütused tuleb iga hinna eest ära hävitada, isegi kui see tapab terve piirkonna majanduse. Samal ajal impordib Euroopa naftat ja gaasi riikidest, kus keskkonnanõuded on lausa naeruväärsed. Eesti oma ressurss, mis annab energiasõltumatuse, pühitakse maamunalt. See pole keskkonnakaitse. See on majanduslik enesetapp ja minu meelest ka reetmine.
Võrdlus räägib enda eest. Põlevkiviõli tööstus toob riigieelarvesse otseste maksude, dividendide ja tööjõumaksudena ligi 200 miljonit eurot aastas. See on raha, mis tuleb reaalsest tootmisest ja Eesti maapõuest.
Võrdluseks: kogu riiklik automaks (sõiduautode keskkonnatasu, registreerimistasu ja raskeveokite maks) toob riigile hinnanguliselt alla 70 miljoni euro aastas. Kolm korda vähem. Valitsus ja euroliit on valmis hävitama tööstuse, mis toob sisse 200 miljonit ja annab tuhandetele inimestele tööd. Kas automaks tõstetakse seejärel kolmekordseks? Kuskilt peab see raha ometi tulema, lisaks tuleb ülal pidada tuhandeid töötuid.
Tagajärjed on julmad. Õlitööstus annab otseselt ja kaudselt tööd ligi 3500–4000 inimesele Ida-Virumaal. Enamik neist jääb tööta. Piirkond, mis niigi rängalt kannatab, kaotab viimase kindla sissetuleku allika. Riigieelarvest jääb igal aastal puudu vähemalt 150–180 miljonit eurot, mida tuleb siis kusagilt juurde maksustada, kõik maakoolid sulgeda või laenata.
See on täielik hullumeelsus. Euroliit ja Eesti praegune valitsus on valmis ohverdama strateegilise tööstuse, tuhanded pered ja sadu miljoneid eurosid vaid selleks, et viia ellu Brüsseli roheideoloogia kvoodiparanoiat.
Õlitööstus sureb. Automaks jääb. Ja Eesti rahvas oigab.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.08.2026