Üha enam saab selgeks, et Euroopa Liit ei õigusta temale pandud lootusi, ja seda näitas kõige paremini äkitselt kaela sadanud pandeemia, mis tõi esile liidu jõuetuse ja tegutsemisvõimetuse.
Kõlavatest sõnadest hoolimata tunnistavad seda fakti kaudselt kõik: näiteks Rootsi peaepidemioloog Tegnelli suukorvistamist nõudev ekspeaminister Carl Bildt ütleb, et tema hinnangul peaksid Euroopa Liidu riigid tegema koroonakriisi ajal suuremat koostööd.
Kui jälgida mistahes sõnavõtte EL-i ja pandeemia teemal, paistab ikka silma just seesama muster: kõik seisukohad tunnistavad läbi lillede, et Euroopa Liit on kriisides ehtne käpard, tavaelus ei paista see lihtsalt suurte sõnade tagant välja. Samas aga usutakse, et kui ennast kokku võtta, siis läheb kõik hästi – mida siis siiani tehtud on?
Ütleb ju ka poliitikaeksperdi Raivo Vare ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhi Keit Kasemetsa jutt “Aktuaalses kaameras”, et koroonakriis tõestas tihedama koostöö vajadust EL-is – kuigi seegi kostab läbi jätkuvate ülistusjuttude.
Aga ega asjad paremaks lähe – lisaks jätkuvale sõnavahule koroonakriisi meetmete osas ei taha vanad liikmesriigid endiselt tunnistada “uute” liikmesriikide võrdsust, eriti olukorras, kus on oodata kolmandat laienemislainet, milles teise laine riigid hakkavad juba Balkanimaid turgutama, olemata ise veel võrdsust kogenudki.
ERR vahendab: Euroopa Liidu uus seitsmeaastane eelarve (MFF) peaks koroonakriisist tingitud majanduskriisist väljatulekuks olema suurem, kui varasemalt kavandatud, leiavad Eesti, Läti ja Leedu.
“Et tegeleda praegu meie ees seisvate väljakutsetega, peaks MFF olema suurem kui see kava, mille üle me veebruaris arutasime,” kirjutasid peaminister Jüri Ratas, Läti peaminister Krišjanis Karinš ja Leedu president Gitanas Nauseda oma ühispöördumises Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile ja Euroopa Ülemkogu eesistujale Charles Michelile.
Uus eelarve peab olema paindlik ja võimaldama kiiresti reageerida olukorra muutustele, leidsid Balti riikide juhid. “Veelgi enam – me peame tagama, et sotsiaalsed ja regionaalsed erinevused, mis eksisteerisid enne COVID-19 kriisi, hakkaksid pärast kriisist taastumist edaspidigi vähenema,” rõhutasid Ratas, Karinš ja Nauseda.
Seega siis jätkab Euroopa Liit lisaks oma jõuetuse demonstreerimisele ka ebavõrdsuse hoidmist, mida näitab uus eelarve, ning Ungari ja Poola suunal ka poliitilist represseerimist. Globalistlikult mõeldes võib täie kindlusega küsida: kas sellist Euroopa Liitu me tahtsimegi? Sest praegu toimuvat kogesime juba ühes teises liidus…