Võib kindel olla, et enne Euroopa Parlamendi valimisi ilmub meediasse absurdseid “paljastusi” ja hoiatusi, mis puudutavad peamiselt konservatiivseid, rahvuslikke ja immigratsioonivastaseid jõude – vasakliberaalne Euroopa on kahaneva toetuse pärast paanikas.
ERR kirjutab pikalt-laialt AfD liikmest Marcus Frohnmaierist, kellest võivat kujuneda isik, kes on “täielikult Venemaa poolt kontrollitud”. Uutel Uudistel pole võimalik kontrollida, kas ja kui palju vastavad loos välja toodud “faktid” tõele, kuid tinglik-oletuslik kirjalaad lubab oletada, et need on pigem tõlgendused.
Seejuures aga ei taheta kuidagi rääkida Gerhard Schröderist, kes on Putini isiklik sõber, riigis ülisuurt mõju omav endine sotsiaaldemokraadist kantsler ja Nord Stream 2 gaasijuhet rajava Vene-Saksa ühisettevõtte nõukogu esimees, keda isegi Saksamaal peetakse Putini mõjuagendiks.
Või miks mitte ka Eesti eurosaadikust Yana Toomist, kellele isegi padueuromeelne Urmas Paet nähvas ühes telesaates: “Teame küll, keda teie esindate!”, mille peale too vastas trotslikult: “Jah, esindan küll!” Rääkimata paduputinistist Euroopa Parlamendis Tatjana Ždanokast.
Enne europarlamendi valimisi algab alati Vene agentide otsimine parempoolsete seast. Traditsiooniks on kujunenud Marine Le Peni süüdistamine, kellele keeratakse praktiliselt kinni kõik Lääne pankade võimalused. Et aga valimisteks on raha vaja, peab ta laenu võtma mõnest pangast, kus on ka mõne Vene oligarhi raha – ja nii leitakse seos. Tõsiasi on muidugi ka see, et sageli ongi Lääne-Euroopa rahvuslastel mingid sidemed vene rahvuslastega, sest erinevalt Ida-Euroopa rahvuslastest puuduvad neil halvad kogemused venelastega.
Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas on ridamisi läbikukkunud süüdistusi Vene sidemete osas – kasvõi Muelleri komisjoni järeldused Trumpi kohta. Ometigi sellised infooperatsioonid jätkuvad ja neid on omal nahal tundnud ka EKRE, kui Kross, Troitski ja Tarand on lubanud kohe-kohe esitada kindlad tõendid rahvuskonservatiivide Kremli-sidemete kohta – neid aga pole ega saagi olla.
Euroopas võimu kaotavad föderalistid rõhuvad Venemaa vahelesegamisele valimistesse ilmselt ka seetõttu, et võltsimistega vahelejäämise korral tõstatada jutt Kremli sekkumisest ja sellega tähelepanu kõrvale juhtida. Mitte et venelased ei sekkuks valimistesse – kindlasti sekkuvad – aga Lääs peaks infotehnoloogiliselt piisavalt tugev olema, et neid katseid nurjata.
Pooleteise kuu jooksul enne europarlamendi valimisi võib oodata põhjalikku sopavoolu, sest föderaliseerimisest juhinduv Brüssel hakkab võima kaotama ja esile kerkivad jõud, kes tahaksid EL-i näha suveräänsete rahvusriikide liiduna.