Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison tutvustas hiljuti Tallinnas uurimust, mis vaatleb islamimaailma käsitlust inimõigustest ning otsib vastust kesksetele küsimustele: mida kujutavad endast šariaadil põhinevad „islami-inimõigused,“ mis põhjustel selline kontseptsioon üldse tekkis, millistele tekstidele tugineb ning milles erineb mujal maailmas omaks võetud inimõiguste käsitlusest?
Inimõigused on saanud lahutamatuks osaks tänapäevase maailma poliitilisest sättumusest ja kõlbelisest edenemisest. Universaalsete inimõiguste kui moraalse printsiibi üleüldine tunnustamine lubaks justkui lootusrikkalt tõdeda – meil on lootust!
Õigus elule ja isiklikule vabadusele, südametunnistuse-, mõtte- ja arvamusvabadus, nagu ka sugudevaheline pariteet ning muud inimõigused tunduvad meile niivõrd iseenesestmõistetavad, et nende puudumist peame möödaniku vajunud ebainimlike totalitaarsete puna-pruunide “-ismide” pärusmaaks, mida tänapäeval veel vaid diktatuurid ja paariariigid enesele lubada võivad.
Siiski elab nüüdki kuuendik planeedist inimõiguste mõistet piirates või lausa sellele otseselt vastandudes. Ei, mitte Hiina ega Venemaa, kus praktikas inimõigusi rikkudes siiski tunnustatakse neid vähemalt teoreetiliselt, nagu ka muide isegi Põhja-Koreas. Selleks on islami tsivilisatsioon, mis usurüppe tagasi pöördununa on aina enam vastandumas muu maailma poolt tunnustatud inimõigustele.
Käesolev projekt uurib islamit olemuslikult määratleva šariaadi aluspõhimõtete suhet üldhumanistlikke väärtusi kandvate inimõiguste kontseptsiooniga. Vaadeldakse mehhanisme, mille abil tänapäeva islamimaailm püüab üldtunnustatud inimõiguste kontseptsioonile luua alternatiivi „islami-inimõiguste“ näol. Uurimus otsib vastust küsimustele: milline on islamimaailma käsitlus inimõigustest, mis seda mõjutab ning milliseid alternatiive omalt poolt pakutakse – mida kujutavad endast „islami-inimõigused“?
Kes ei saanud üritusel osaleda, võib selle põhjaliku uuringuga tutvuda saadiku kodulehel ja sealt selle 70 lehekülje pikkuse põhjaliku analüüsi alla laadida.