Esmaspäeval arutleti Riigikogus EKRE fraktsiooni eestvedamisel Kagu-Eesti arengu üle ning Evelin Poolamets tõdes, et praeguse valitsusega pole piiriäärsete alade rahval mingit lootust kodukanti elus hoida.
Evelin Poolamets: “Ka minul jäi mulje peaministri ettekandest, et tegu on ebamugava teemaga ja erilist entusiasmi vastustest välja ei paistnud. Aga kui nüüd kokku võtta, siis Kagu-Eesti piiriala puhul ei ole tegemist lihtsalt äärealaga geograafilises mõttes. Tegemist on Eestiga, meie riigi piirialaga, ja kui riigipiir muutub järjest hõredamaks ja nõrgemaks, nõrgeneb ka Eesti. Piirivööndi elanikkond väheneb aastast aastasse: noored lahkuvad, tööealised kolivad mujale ja alles jäävad vanemaealised.
Eesti julgeolekupoliitika alustes öeldakse, et elu peab olema elamisväärne ja turvaline kõikjal Eestis, ent Kagu-Eestis see enam ei kehti. Riik tõmbub ääremaalt tagasi, piirivalve olemasolu küll hoiab veel turvatunnet, kuid see ei kompenseeri lagunevaid teid, tühjenevaid külasid ja noorte puudumist. Isegi kui inimesed tahaksid jääda, ei toeta neid ei pangad ega riik. Eluasemelaenu on seal pea võimatu saada või kui saad, siis räigelt halvematel tingimustel kui Tallinnas. Noore pere jaoks tähendab see: koli ära, siin ei ole tulevikku.
Veelgi muret tekitavam on see, et kui peaminister räägib kaitsetahtest ja valmisolekust, siis piirkonnas, kus oht on kõige vahetum, puudub inimestel sageli üldse võimalus saada kätte igapäevaseid teenuseid. Jah, piiriala tara ehitatakse, aga keda see piir kaitseb, kui selle taga pole enam kogukonda. Me kuuleme sageli, kuidas Reformierakond räägib terviklikust regionaalpoliitikast, kogukonna kaasamisest, julgeolekust, aga see kõik on silmakirjalik vale. Tegelikkus on see, et ei ole raha kohalikele teedele, pole tuge vabatahtlikele päästjatele, pole kriisikindlaid sideühendusi, pole tugistruktuure.
Hea peaminister, kui te ei suuda või ei taha Kagu-Eestit hoida, siis olge vähemalt ausad ja öelge seda. Ärge rääkige piiri julgeolekust, kui piirivalve peab patrullima lagunenud külatänavatel, mille remondiks ei ole teil raha. Ärge rääkige kogukonna kaasamisest, kui te ei toeta seltsi- ja külaelu ning jätate inimesed oma muredega üksi.
Riik peab suunama investeeringuid elamufondi parandamisse, et soodustada piirivalvurite ja teiste riigitöötajate elama asumist piirivööndisse. Parandada tuleb mobiillevi ja internetiühendust, tuleb säilitada koolid, noortekeskused ja esmavajalikud teenused. Vajadusel tuleks rakendada piirkondlikku erikoefitsienti hariduse rahastamises ja arendada kaugõppelahendusi, mis võimaldavad väikese õpilaste arvuga piirkondades siiski kvaliteetset haridust pakkuda. Tuleb tugevdada vabatahtlikke organisatsioone, kes panustavad siseturvalisusesse, pakkuda varustustoetusi ning kaasata rohkem inimesi ennetustöösse. Samuti tuleb tagada parem ligipääs hädaabiteenustele ja suurendada politsei ning päästeteenistuse kohalolekut.
Üks olulisemaid kitsaskohti on laenutingimused, mis ei soosi elukoha rajamist või ettevõtluse alustamist äärealadel. Riik peaks looma käendusmehhanismid ja survestama pankasid, pakkuma soodsamaid tingimusi väljaspool nii-öelda tõmbekeskusi. Need lahendused ei nõua alati suuri kulutusi. Sageli piisab paindlikumast ja piirkonnatundlikumast lähenemisest. Küsimus pole ainult regionaalpoliitikas, vaid ka riigi terviklikkuses ja julgeolekus. Kui me ei suuda hoida oma äärealasid elujõulisena, ei suuda me hoida ka oma piiri. Kagu-Eesti ei vaja suuri loosungeid, nagu “Kindlates kätes”, Kagu-Eesti vajab otsustavat poliitilist tahet ja selgeid otsuseid.”