Esmaspäeval hoiatas EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets Riigikogus, et meie rahvuslik identiteet lahustatakse odavtööjõuga üleujutamise kaudu.
Evelin Poolamets: “Meid ees suur probleem, sest Eesti valitsus valmistub muutma senist välistööjõupoliitikat, lubades tulevikus tuua siia veel rohkem madalapalgalist tööjõudu kolmandatest riikidest, mitte enam riigi keskmise palga, vaid konkreetse sektori või piirkonna palgataseme alusel.
Odav tööjõu massiline sissetoomine ei suurenda tootlikkust ega innovatsiooni. See lükkab need edasi. Kui ettevõtjal on lihtsam tuua Usbekistanist töötaja 1200-eurose palgaga kui investeerida tootmisliini moderniseerimisse või maksta Eesti töötajale väärilist tasu, siis valib ta alati odavama tee.
Eesti Tööandjate Keskliit ja valitsus räägivad, et tööjõupuudus on suur, kuid see puudus kehtib just odavalt töötada soovivate inimeste puhul. Tööjõupuudus ei tähenda, et inimesi pole. See tähendab, et tööandjad ei soovi maksta töö eest väärikat hinda. Tulemuseks on Eesti tööinimese väljatõrjumine tema enda turult.
Odavtööjõud tuuakse tihti renditööjõuna või alltöövõtu kaudu, kus töölepingud ja maksukohustused jäävad ähmaseks. Paljud töötajad on deklareeritud Lätis, Poolas või üldse mitte Euroopa Liidus, kuigi töö käib Eestis. Riik jääb maksutulust ilma, sotsiaalkaitsesüsteem saab vähem sisendit ja ausalt tegutsev Eesti ettevõtja on konkurentsis kehvemas olukorras. Tööjõud, kes ei ole püsivalt seotud Eesti sotsiaalsüsteemiga, ei kanna samaväärset solidaarsuskoormust. Kui nad jäävad haigeks või saavad vigastada, koormavad nad kohalikke tervishoiuteenuseid. Aga nende panus süsteemi on olematu.
Ajutiselt saabunud tööjõud ei lõimu, sest nad ei tule siia kodu looma, vaid raha teenima. Harvad pole juhud, kus kümned võõrtöölised elavad ühiselt üürikorterites, suhtlevad vaid oma keeles ja kogukonnas ning lahkuvad esimese võimaluse avanedes edasi mõnda teise Euroopa Liidu riiki. Eriti kriitiline on olukord Tallinnas, kus suur osa ehitus- ja teenindussektori töökohtadest on täidetud venekeelse või kolmandatest riikidest pärit tööjõuga. See tähendab, et eesti keele positsioon nõrgeneb just seal, kus see peaks olema kõige nähtavam – avalikus ruumis ja teeninduses.
Mitmed kolmandatest riikidest pärit tööjõu allikad, nagu Valgevene, Usbekistan ja Bangladesh ei võimalda riigil teha põhjalikku taustakontrolli, kuigi minister viitas, et seda tehakse igal juhul ja kõigile. Samuti pole tagatud, et need inimesed lahkuvad Eestist, kui nende tööleping lõpeb. On teada juhtumeid, kus ajutise tööloaga saabunu ei lahkugi, vaid kaob halli tsooni. Ametlik statistika ei peegelda nende tegelikku arvu, kuid tagajärjed on reaalsetes kuludes kohalikele omavalitsustele, politseile ja tervishoiule.
Kui Eesti tuleviku majandusmudel põhineb võõrtööjõul, siis muutub ka meie rahvastiku koosseis. Meie rahvaarvu ei kasvatata mitte eestlaste, vaid sisserändajate arvel. See on aeglane, ent kindel tee rahvusriigi sisulise hävinguni. Eesti ei saa lubada endale odavtööjõupoliitikat, mille eesmärk on hoida palgataset all ja majandust kunstlikult kasvus. See on lühinägelik ja kahjulik.
Meie vajame majandusmudelit, mis hindab omaenda inimesi, investeerib nende oskustesse ja loob tingimused, kus Eesti tööline saab väärikat palka väärika töö eest. Seepärast peame me ütlema selge ei odavtööjõule, mis kahjustab meie tööturgu. Me peame ütlema ka ei massilisele sisserändele kolmandatest riikidest. Me peame kaitsma eesti keelt, kultuuri ja rahva julgeolekut.
Viimastel aastatel on moslemi kogukond Eestis plahvatuslikult kasvanud. Kui 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli islamiusulisi Eestis alla 1000, siis praeguseks on erinevatel andmetel püsielanike ja ajutise tööloaga siin viibivate moslemite hulk mitmekordistunud. Hinnanguliselt ulatub see juba 10 000 inimeseni. See kasv ei ole juhuslik ega mööduv. Me näeme, mis on juhtunud Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Neis riikides usuti aastakümneid, et integratsioon töötab ise, kuni moslemi noorte hulgas plahvatas rahutuste laine, nõudmised eraldi koolidele, sotsiaaltoetustele, mošeedele ja usulistele eranditele.
Me ei tohi korrata Lääne-Euroopa vigu. Me ei tohi lubada, et meie rahvuslik identiteet lahustatakse odavtööjõuga üleujutamise kaudu. Eesti ei vaja rohkem inimesi, Eesti vajab rohkem eestlasi. “