Esmaspäeval käis minister Liisa Pakosta Riigikogus vastamas arupärimisele laste vastu suunatud seksuaalkuritegude karistuspoliitika kohta ning EKRE fraktsioon tema töö ja selgitustega rahule ei jäänud.
Evelin Poolamets: “Viimaste aastate statistika näitab selgelt, et laste vastu suunatud seksuaalkuriteod ei ole Eestis vähenemas, vaid hoopis probleem süveneb. 2022. aastal registreeriti 530 juhtumit alaealiste kannatanutega, mis puudutasid seksuaalkuritegu. 2023. aastal toimus järsk kasv, registreeriti juba 637 laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu ehk 17% rohkem kui aasta varem. 2024. aastal kasv jätkus, registreeriti 647 alaealise vastu toime pandud seksuaalkuritegu. 2025. aasta prokuratuuri aastaraamat kinnitab, et probleem ei ole taandunud, eraldi rõhutatakse veebiahvatlejate, lapsporno käitlejate ja internetikeskkonnas tegutsevate kurjategijate kasvu.
Minister räägib siin küll meil turvalisest riigist ja tugevast õigusriigist, kuid tegelikkuses näeme järjest rohkem juhtumeid, kus lapsed langevad seksuaalkurjategijate ohvriks ning õigussüsteem ei suuda pakkuda neile kiiret ega õiglast lahendust. Prokuratuuri aastaraamatust selgub, et alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude kohtueelne menetlus kestab keskmiselt üle kümne kuu. Mõne kuriteoliigi puhul venivad menetlused veel pikemaks, koguni 17 kuud, peaaegu poolteist aastat. See tähendab, et laps peab elama koos kurjategijaga, kui ta juhtub pereliige olema. See on minu meelest väga suur probleem, et need asjad nii kaua kestavad.
Veelgi absurdsem on karistuspoliitika. Ma arvan, et nii viimase aja ajakirjandus kui ka siin Riigikogus tõstatatud probleem on ehe näide, et karistuspoliitika ei tundu ühiskonna arvates õiglane. Viimastel aastatel on avalikkus näinud mitmeid juhtumeid, kus seksuaalkurjategijale määratakse tingimisi vangistus või leebe karistus kokkuleppemenetluse korras. Millise sõnumi see ühiskonnale annab? Et seksuaalkuritegu ei ole nii karm tegu, mille eest peaks kurjategija kartma kinnipanemist, ja see ei mõju ka hirmutavalt.
Toon ära õigusteadlase Kärt Pormeistri artikli, hiljuti ERR-is avaldatud artikli, et lastevastaste seksuaalkuritegude juriidiline reaalsus on palju karmim, kui avalikkus sageli tajub. Suur osa juhtumeid on keeruline tõendada ja menetlused venivad ning lõpptulemus ei tekita tunnet, et õiglus oleks jalule seatud. Ma arvan, et väga paljud tunnevad seda, nagu ka eelkõnelejad ütlesid, et kuidagi nagu pedofiilide paradiisiks on meie väike Eesti muutumas. Tõesti, see on erakordselt jälk kuritegu, lastevastane seksuaalkuritegu, sest selle taga on ju lapsed, nende elud, katkised elud, eluaegne trauma. Siia kõrvale on tõesti kohatu rääkida, et kurjategijad ei tohiks vanglas väga pikalt olla, see rikub nende töölesaamist ja muid sotsiaalseid suhteid. Ükski lastevastane kuritegu ei saa olla andestatav.
Nüüd tuleme riigi ülesande juurde. Riigi ülesanne on lapsi kaitsta ja kui riik sellega toime ei tule, siis on see läbikukkunud riik. Ma loodan, et Eestis saabub ka kunagi aeg, mil laste vastu toime pandud seksuaalkuritegu tähendab kiiret menetlust, vältimatut reaalset vanglakaristust ja nulltolerantsi.”