Esmaspäeval rääkisid Riigkogu vaba mikrofoni formadis mitmed EKRE fraktsiooni saadikud ning Evelin Poolamets rääkis naiste kaitsmisest selle läbi, et me tunnistame ainult kahte sugu, meest ja naist.
Evelin Poolamets: “Me elame ajal, mil lihtsate ja iseenesestmõistetavate tõdede väljaütlemine nõuab julgust. Üks neist tõdedest on see, et naine on inimene, kes on naisena sündinud. Bioloogiline sugu ei ole sotsiaalne konstruktsioon ega isiklik identiteedikogemus, see on objektiivne teaduslik fakt. Ja kui me ei tunnista seda fakti, ei saa me kaitsta ka naiste õigusi.
Küsimus, kes on naine, see pole pelgalt sõnademäng, sest kui me ei tea, kes on naine, ei saa me ka rääkida naiste õigusest. Ja kui me asendame bioloogilise tõe ideoloogilise enesemääratlusega, kaotavad just bioloogilised naised, olgu nad siis sportlased, töötajad, tööandjad või juhtkonna liikmed või lihtsalt naised, kes soovivad tunda end kaitstuna.
Ühendkuningriigi kõrgeim kohus otsustas eelmisel kolmapäeval, et naise õiguslik definitsioon põhineb bioloogilisel sool. Ülemkohtu otsus tõi kaua oodatud selguse, see tähendab, et seaduse mõttes on naine see, kes on naisena sündinud. Mitte keegi ei saa lihtsalt öelda, ma tunnen end naisena, ja seetõttu nõuda samaväärseid tingimusi, kaitset või eelist. See kohtuotsus sündis pärast aastaid kestnud vaidlusi ja see võit ka naisorganisatsioonile on märgiline. Ja rõõmustav uudis tuli ka teisipäeval Ungarist, kus parlament pani põhiseaduslikult paika, et on vaid kaks sugu, mees ja naine.
See võit ei ole mitte ainult võit brittidele või ungarlastele, vaid see on võit tervele lääne ühiskonnale, kus naised on aastakümneid võidelnud õiguse eest olla nähtavad ja kaitstud. Nüüd öeldi selgelt: see õigus ei saa olla tühistatud kellegi enesetundest defineerida end naisena.
Olukord, kus bioloogilised mehed, kes identifitseerivad end naistena, võistlevad spordis naiste vastu ja võidavad tänu oma loomulikule kehalisele üleolekule, on ebaõiglane. See on alandav nende naiste suhtes, kes on pingutanud, treeninud, võidelnud ja lõpuks pidanud loovutama oma võimaluse mehele, kes väidab, et ta on naine.
Küsimus pole pelgalt spordis, küsimus on ka varjupaikades, tualettruumides, haiglates, vanglates ja seaduse ees. Kui naine ei tähenda enam bioloogilist naist, siis mida see üldse tähendab? Kui me kaotame selle tähenduse, siis kaotame ka naiste kaitse.
Ka Eestis on aeg öelda selgelt välja: naine on see, kes on naisena sündinud. Me ei tohi lasta ideoloogilisel survel hävitada seda, mille nimel on naised aastakümneid töötanud, õigust turvalisusele ja väärikusele. Naise identiteeti ei tohi võtta ja muuta millekski voolavaks ja määratlematuks. Kui me ei kaitse seda mõistet, siis me ei kaitse ka neid, kelle jaoks see on elu ja kogemuse keskmes.
Naiste õigused algavad selgest määratlusest ja sel määratlusel peab olema bioloogiline alus. Kui me seda ei julge tunnistada, siis me ei seisa mitte naiste, vaid ideoloogia teenistuses.”