Kolmapäeval surus võimuliit läbi Rootsi moslemivangide impordi, mida kritiseeris teiste seas ka rahvuskonservatiiv Evelin Poolamets.
Evelin Poolamets: “Tavaliselt teenivad kuritegevusest tulu kuritegelikud organisatsioonid. Kui mõtleme ühendustele, kelle sissetulek sõltub otseselt seaduse rikkumisest, tuleb esimesena meelde maffia. Nüüd aga oleme olukorras, kus Reformierakonna juhitav valitsus räägib täiesti tõsimeeli sellest, kuidas teenida tulu teiste riikide kurjategijate vangistamiselt.
Kuritegevusest on saanud Reformierakonna valitsuse äriplaan. Või on õigem öelda, et Reformierakonna maffia äriplaan? Eesti toob teadlikult oma territooriumile sadu välisriikides süüdi mõistetud kurjategijaid. Meile räägitakse rahast, kuid vaikitakse riskidest, mida peavad kandma Eesti inimesed. Aga kujutagem ette olukorda tavainimese vaatenurgast.
Näiteks, te elate üürimajas, teil on väiksed lapsed ja ühel heal päeval teatab majaomanik, et osa hoonest renditakse välja kurjategijatele. Kas te leiate, et kõik on hästi? Kas tunnete ennast ja oma lapsi sama turvaliselt kui varem? Või hakkate hoopis otsima võimalust kolida kohta, kus teie pere turvalisus ei sõltu kellegi äriplaanist, maffialikust äriplaanist – äriplaanist, millega tahetakse teenida raha kuritegevuselt?
Aga just sellisesse olukorda asetatakse täna Tartu linn. Valitsus vaatab Tartu vanglat kui tühjalt seisvat kinnisvaraobjekti, mille abil raha teenida. Aga Eesti inimesed näevad hoopis teisest vaatenurgast: miks peaks Eesti üldse võtma enda kanda Rootsi läbikukkunud sisserände- ja kriminaalpoliitika tagajärjed? Randpere ütleb, et väga kehv leping, aga näed, võtame ikka need Rootsi vangid vastu. Aga miks? Milleks on meil neid vaja? Kas nende väikeste sendikeste pärast, mida me Rootsilt loota saame? Või on seal taga siiski midagi enamat?
Aga kui valitsus hakkab käsitlema kuritegevust kui uut ekspordiartiklit, on midagi Eesti riigi põhifunktsioonide mõistmises väga valesti läinud. Riigi ülesanne ei ole teenida raha teiste riikide kurjategijate majutamisega, vaid kaitsta oma rahvast. Valitsus püüab jätta muljet, nagu oleks tõesti tegemist nutika eksportteenusega, kuid selline mõtlemine on omane pigem mafioosodele. Ainult nemad võivad tahta muuta Eestit järk-järgult riigiks, mis teenib tulu teiste riikide kurjategijate pealt.
Eestit ei tohi muuta Põhjala vanglakolooniaks. Aga mida peaks tegema rahvas või kuidas peaksid inimesed reageerima, kui Reformierakond hakkab nende rahvuskodu vanglasaareks kujundama? Kas vaatama rahulikult pealt või ootama, kuni esimesed pead tänavatelt maha lõigatakse, kõrid läbi lõigatakse?
Eesti ei lahenda siin oma, vaid ta lahendab Rootsi probleemi. Rootsi vanglakriis ei ole tekkinud tühjale kohale. See on sealse aastatepikkuse läbikukkunud sisserände- ja julgeolekupoliitika tagajärg, mille tulemusel on kasvanud organiseeritud kuritegevus, jõuguvägivald ja ka relvakuriteod. Nüüd soovitakse osa selle kriisi tagajärgedest eksportida Eestisse.
See on tagajärgedega tegelemine. Aga millal jõutakse ennetamiseni? Äkki tuleb mingil päeval Reformierakond suurepärase ideega, et toome need potentsiaalsed Rootsi kurjategijad meie tänavatele? Mõelge, ei peagi enam kohut pidama, las tegutsevad siin, las ummistavad meie vanglad, ilma et neid peaks kuhugi eksportima, eks ole. See, ma arvan, võib ka Reformierakonnale tunduda hea äriplaanina.
Aga nüüd ka valitsus ütleb, et ei, tegu ei ole kõige ohtlikumate kurjategijatega. Kuid see on valetamine, sest Eesti riik ei otsusta siin, millised kurjategijad on Rootsis ohtlikud ja millised mitte. Rootsi, mis on maailma tipus vägistamiste arvu poolest, võib ju leida, et grupivägistaja ei ole sugugi ohtlik. Muidugi, ta võib-olla ei olegi ohtlik võrreldes sellega, kes lõikab inimesel pea keset tänavat maha. Kui meie peame usaldama välisriigi ametnikke ja leidma, et need vägistajad ei ole ohtlikud, siis see tegelikult ju seab riskid meie inimestele. Ja veelgi murettekitavam on asjaolu, et kokkuleppega luuakse Eesti territooriumil erirežiim.
Lisaks antakse Rootsi personalile ametialane puutumatus Eesti jurisdiktsioonis. See tähendab, et Eesti territooriumil hakkavad tegutsema välisriigi ametnikud, kelle suhtes ei kohaldata tavapärast vastutuskorda. Selline lahendus on äärmiselt erandlik ja tekitab põhjendatud küsimusi ka Eesti suveräänsuse kohta. Me ei valitse enam teatud piirkonda, sest teatud valdkonnas ei kehti enam Eesti seadused. Eesti maksumaksja peab seejuures kandma vanglakohtade ettevalmistamise ja kohandamise kulud. Meile räägitakse tuludest, aga siin on ju näha, et tegelikult võivad kulud isegi suuremaks osutuda.
Ja veel, kui mõni kinnipeetav põgeneb, reageerib Eesti politsei. Kui tekib julgeolekuintsident, lahendab selle Eesti riik. Kui vangla tuleb kriisi või sõja ajal evakueerida, peab Eesti sellega arvestama ja peab arvestama sadade välisriigi vangidega oma kriisiplaneerimises. Palju õnne! Ka need kohustused jäävad meie kanda.
Eesti vanglasüsteemi ülesanne on kaitsta Eesti ühiskonda ja täita Eesti kohtute mõistetud karistusi. See ei ole loodud teiste riikide läbikukkunud poliitiliste otsuste tagajärgede teenindamiseks. Seetõttu tuleb see kokkulepe ja eelnõu tagasi lükata.”