Riigikogu EKRE fraktsiooni lige Evelin Poolamets esitas teisipäeval Riigikogus EKRE fraktsiooni arupärimise keskkonnaminister Andres Sutile (Reformierakond), mille teemaks Keskkonnaameti looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma avaldus, mis tehti 16.–17. märtsil Tartus toimunud konverentsil, kus Viilma ütles: „Me veel ei tea, kuidas kohalikke omavalitsusi murda, aga tuulepargid pole ainus teema, kus me neid murdma peame, me murrame neid ka märgalade taastamisel, mõne kaitseala moodustamisel, me oleme kiskjateks loodud.“
Poolamets nimetas sellist kõnepruuki šokeerivaks ning tõdes, et see peegeldab riigiametnike hoiakut, kus kohalikke omavalitsusi ei nähta partnerite, vaid takistustena, keda tuleb „murda“. „Selline mõtteviis on vastuolus Eesti põhiseadusliku korraga, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev ja demokraatlikult legitimeeritud tasand,“ rõhutas ta.
Poolamets küsis ministrilt, mida täpsemalt tähendab Keskkonnaameti praktikas „kohalike omavalitsuste murdmine“, milliseid tegevusi ja otsustusmehhanisme selle all mõistetakse ning milliseid samme minister kavatseb astuda, et riigi ja omavalitsuste suhtlus põhineks edaspidi „partnerlusel, läbipaistvusel ja vastastikusel austusel“.
Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt kaitses Kaili Viilmat, väites, et vaidlusalune väljend „me oleme kiskjateks loodud“ ja „kohalike omavalitsuste murdmine“ oli pelgalt eneseirooniline kujund, mis konverentsi kontekstist välja võetuna moondus. „Väljendi sõnastus oli ilmselgelt ebaõnnestunud. Kõik eksivad,“ ütles minister.
Sutt rõhutas, et Kaili Viilma on juba avalikult vabandanud ning Keskkonnaamet kinnitab, et „ei tema ega Keskkonnaamet ei ole ega pea end kohalike omavalitsuste suhtes jõupositsioonil olevaks“ ning „ei saa ega soovigi omavalitsusi mingil moel survestada“. Ta viitas positiivsetele partnerlusuuringutele, koolitustele ja käsiraamatule omavalitsustele, mis näitavat koostöövalmiduse kasvu.
Minister üritas jätta mulje, et tegemist oli vaid õnnetu sõnakasutusega, mitte sügavama hoiakuga, kahjuks ei mõju ministri targutus veenvalt ega ka ausalt. Õnnetu Viilma sõnakasutus on eneseirooniaks liiga konkreetne ja agressiivne.
Mitmed sarnased ja üksteisele järgnevad kiskjalikud metafoorid, viitavad ühemõtteliselt vääramatule tahtele võimu rakendada. Sellist keelt ei teki tavaliselt juhusliku huumorina – eriti kui rääkida demokraatlikult valitud omavalitsustest. Türannia manifesti sõnastusena on tekst vägagi õnnestunud.
Kontekst ei toeta iroonia hüpoteesi mingil kombel, rohe-eesmärkide ellu viimise jututoad ei ole iroonilised vaid kinnismõttelised ja seal ei ole iroonilisi inimesi, pigem on tegu radikaliseerunud fanaatikutega.
Sellistes kohtades kipuvad inimesed ütlema seda, mida nad ütlema peavad, mitte ei pööra kroonunarratiivi irooniliselt pea peale, selle eest neile ei maksta. Iroonia eeldab tavaliselt, et kuulajad mõistavad, et öeldakse midagi muud kui mõeldakse. Siin tundub, et kuulajad said sõnumist väga hästi aru.
Pärast avastamist toimus kiire tagasipööre, kui avaldus oleks olnud süütu iroonia, poleks olnud vaja kiiret vabandust Maalehes ja Keskkonnaameti kodulehel. Fakt, et Kaili Viilma pidi ametlikult vabandama, näitab, et ka ametkond sai aru, et tüüp läks liiga kaugele. Nüüd nimetatakse seda „ebaõnnestunud kujundiks“.
See on klassikaline bürokraatlik kahju maandamine, valetamine ja hale demagoogiline läbikukkumine. Kiskjaretoorika peegeldab sügavamat hoiakut, Keskkonnaamet ja kliima- ning keskkonnaministeerium on viimastel aastatel korduvalt näidanud, et kohalikke omavalitsusi ja elanikke nähakse takistusena, keda tuleb „ületada“ (tuulepargid, Natura alad, raied, märgalade sunniviisiline taastamine jne).
Minister Suti vassimine ei tee ametnike jultunud omavoli olematuks.
Sven Sildnik