Kolmapäeval võttis Riigikogu liberaalne ja vasakpoolne enamus vastu järjekordse rahvusriigi-vastase seaduse ehk andis kodakondsuseta isikute lastele niisama kätte Eesti kodakondsuse. EKRE eitavat seisukohta väljendas saadik Evelin Poolamets.
“Selle eelnõu puhul on tõesti tegu järjekordselt Eesti riiki kahjustava probleemiga. Meie rahvastik väheneb ja meie sündimus on ajalooliselt madalaim. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine ei ole iseenesestmõistetav. Just sellepärast on meie põhiseaduses kirjas, et tuleb tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aega. Ka kodakondsuspoliitika peab teenima seda eesmärki ja mitte mingil juhul ei tohi kodakondsuspoliitika lahjendada seda eesmärki. Rõhutan, et kodakondsus ei ole mingi sotsiaalabi ega elamisluba, see tähendab kuulumist Eesti riiki ja kuulumist kodanikkonda. See annab poliitilised õigused, loob püsiva õigusliku sideme Eesti riigiga ja annab ühtlasi Euroopa Liidu kodaniku staatuse.
Aga mida siis selle eelnõuga soovitakse teha? Laiendatakse võimalust anda Eesti kodakondsus kodakondsuseta vanemate lastele, sealhulgas alla 15-aastastele lastele, kelle vanematel täitub nõutav viieaastane seadusliku Eestis elamise aeg alles pärast lapse sündi. Seega ei pea vanemad olema lapse sündimise hetkeks Eestis viis aastat elanud ja ka laps ei pea Eestis sündima, vaid seaduseelnõu lubab, et laps sünnib ka väljaspool Eestit, aga ikkagi on võimalus kodakondsust taotleda.
Vaatame nüüd, millised tagajärjed sellel on ja mis saab lapsest pärast seda, kui ta on saanud Eesti kodakondsuse. Sellest meile ei räägita. Toon näite Euroopa Liidu Kohtu Zambrano lahendist, millest tuleneb põhimõte, et kolmanda riigi kodanikust vanemal tekib tuletatud elamisõigus olukorras, kus tema väljasaatmine sunniks temast sõltuvat Euroopa Liidu kodanikust last samuti Euroopa Liidust lahkuma. Ehk siis lühidalt, kui lapsel tekib elamisõigus, et ta on Eesti kodanik, siis ei saa ka tema vanemaid Eestist välja saata. Nii muutub kodakondsuse saanud laps kogu perekonna Eestisse jäämise õiguslikuks aluseks ja muidugi ka puuduvate pereliikmete Eestisse toomise õiguseks. Sel juhul saab lapse Eesti kodakondsusest pilet, mis võimaldab vanemal ja kogu perekonnal Eestisse jääda.
Kui kodakondsuseta esinemine avab võimaluse anda lapsele Eesti kodakondsus ja kindlustada selle kaudu perekonna elamisõigus Euroopa Liidus, siis muutub ka kodakondsuse varjamine inimese jaoks kasulikuks. Siin on ju ka selle eelnõu vastuolu. Eelnõu seletuskirjas öeldakse, et eesmärk on kodakondsust vähendada, aga kui on võimalus seda ära kasutada, siis seab see ohtu just selle, et nimelt varjatakse, et saada sellel põhjusel lapsele kodakondsus.
Ma tuletan meelde, et Euroopa Liidu seadused kehtivad küll kõikidele liikmesriikidele ühtemoodi, aga liikmesriigid on väga erinevad. Eesti ei ole suurriik, meie rahvaarv kahaneb. Me oleme väike rahvusriik, mille rahvastik väheneb, mille sündimus on väga madal ja mille rahvuslik püsimajäämine ei ole sugugi iseenesestmõistetav.
Meie riigis on juba ligikaudu kolmandik elanikest võõrpäritolu ning Eesti kodakondsuseta inimeste osakaal on samuti väga suur. See on meie ajaloo ja okupatsiooni tagajärg, millega tuleb arvestada. Sellises olukorras peab iga kodakondsuspoliitikat puudutav otsus lähtuma Eesti rahvusriigi säilimisest.
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul ütleb selgelt, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See ei ole lihtsalt ilus lause põhiseaduse alguses, see on Eesti riigi olemasolu mõte. Aga mida teeb tänane valitsus? Selle asemel, et tugevdada Eesti riiki, hoopis lammutab seda. EKRE ei ole sellega nõus. EKRE seisab vankumatult Eesti kui rahvusriigi eest. Teeme ettepaneku mitte toetada seda eelnõu.”