Valitsuse tuulikuterror kogub hoogu ja ühe sellise seaduse vastuvõtmise vastu esines kolmapäeval EKRE fraktsioonisaadik Evelin Poolamets.
Evelin Poolamets: “Selle eelnõuga muudetakse planeerimisseadust ja selle rakendusseadust nii, et liigutakse järjest suurema keskvõimu, kohaliku otsustusõiguse piiramise ja roheideoloogilise surve suunas.
Tuulikuterror kogub Eestis tuure. Mäletate, kui üks kõrge Keskkonnaameti ametnik ütles avalikult välja, et omavalitsusi tuleb murda ja küll selleks lahendus leitakse? See eelnõu ongi see, millest kõrge ametnik rääkis, ja sellega saabki kohalikke omavalitsusi murdma hakata.
Maa- ja Ruumiametile antakse õigus hakata kohalikke omavalitsusi sunnirahaga survestama hakata. Kui vald ei menetle planeeringuid piisavalt kiiresti, võib Maa- ja Ruumiamet määrata kuni 9600 euro suuruse sunniraha. See ei ole enam koostöö kohaliku omavalitsusega, see ongi see murdmine, see on surve ja allutamine.
Planeerimisseaduse järgi peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu üldjuhul algatama või algatamata jätma 30 päeva jooksul. Paberil võib see tunduda lihtne, aga reaalses elus ei ole tegemist mingi küüni ega väikese laohoone planeeringuga, vaid me räägime hiiglaslikest tööstuslikest tuuleparkidest, mis muudavad terve piirkonna elukeskkonda aastakümneteks.
Kujutage ette väikest omavalitsust, kus üks ametnik peab kõige muu töö kõrvalt menetlema korraga mitut massiivset tuulepargiprojekti. Tegemist on sadade lehekülgedega dokumentidega, keeruliste keskkonnamõjude hindamistega, kohalike inimeste ärakuulamisega ja lõputute kooskõlastustega.
Aga selle sõnum on seal lihtne: kui ei tee piisavalt kiiresti, siis makske. Kui ei tee ka omavalitsus arendajale sobivat otsust, siis saab arendaja pöörduda kohtusse.
Võin oma kogemustest rääkida, et sellega kaasnevad väikesele omavalitsusele väga suured kohtukulud. Ja nüüd tuleb lisaks sunniraha, siis tähendab see väga suurt survet omavalitsustele. See surve võib rahaliselt ulatuda kümnetesse, kui mitte sadadesse tuhandetesse eurodesse.
Ja kes siis selle lõpuks kinni maksab? Mitte arendaja, mitte riik ega ruumiamet. Selle maksab kinni kohalik inimene oma valla eelarve kaudu. See tähendab vähem raha teede jaoks, vähem raha sotsiaalteenustele, vähem raha koolidele ja huviharidusele. Selle seadusega on tuulikupargi arendajal koos Maa- ja Ruumiametiga võimalus omavalitsus põhimõtteliselt pankrotti ajada.
Lisaks kirjutatakse planeerimisseadusesse järjest sügavamalt sisse roheideoloogilised mõisted, nagu “kestlik areng”, “kestlik elukeskkond”, “kliimamuutuste ennetamine, leevendamine” ja “kliimaga kohanemine”. Eelnõus on sõnaselgelt kirjas, et planeerimisel tuleb arvestada kliimamuutustega, vajaduse korral neid ennetades ja leevendades ning elukeskkonda kliimamuutustega kohandades.
Aga see on ju roheideoloogia kirjutamine seadusesse. Arusaamatu, miks peetakse tuulikute rajamist ja sellega kaasnevat ulatuslikku keskkonnahäiringut kliimaga arvestamiseks. Mina leian, et palju rohkem arvestataks nii kliima kui ka keskkonnaga see, kui neid hiiglaslikke tööstusmonstrumeid üldse loodusesse ei rajataks.
Räägitakse rohepöördest ja kestlikkusest, kuid tegelikkuses jäetakse rääkimata, milline keskkonnakahju nende tuuleparkidega kaasneb. Kui tuulik oma eluea lõpetab ja amortiseerub, siis ei osata ju nende massiivsete jäätmetega sageli midagi muud peale hakata kui maha matta. Seda siis nimetatakse roheliseks energiaks, aga tegelikult toodetakse uusi jäätmeprobleeme tulevastele põlvkondadele. Ja kus on siin looduse hoidmine, kus on keskkonnasääst?
Lisaks tuleb rääkida ka efektiivsusest. Eestis ei ületa tuulikute kasutustegur sageli isegi 20%. See tähendab, et suure osa ajast seisavad need rajatised kas tuule puudumise või võrgupiirangute tõttu alakasutatuna. Selle nimel aga raiutakse metsi, lõhutakse maastikke, rajatakse uusi teid, valatakse tuhandeid tonne, lausa sadu tuhandeid tonne betooni looduskaitsealadele ja tekitatakse kohalikele elanikele müra ning visuaalset reostust. See ei ole ei säästlikkus ega kokkuhoid, see on ju raiskamine.
Nüüd püütakse kogu seda ideoloogilist projekti suruda kohalikele omavalitsustele peale sunniraha ja keskvõimu surve abil. Kohalikud inimesed peavad taluma tagajärgi, aga otsused tehakse kaugel kabinetivaikuses roheideoloogiliste loosungite järgi.
Lisaks eelnõu § 41 järgi hakatakse planeeringute andmekogus säilitama ja töötlema kõigi planeerimismenetlusega seotud inimeste andmeid. Planeeringust huvitatud isikud, arvamuse andjad, uuringute koostajad, menetlusse kaasatud inimesed ja isegi need inimesed, keda lihtsalt menetlusest teavitatakse, saavad sinna andmekogusse kirjutatud ja ka pikaks ajaks säilitatud.
Mõelge korraks, mida see tähendab. Kui inimene julgeb võidelda oma kodu, looduse või elukeskkonna eest ning avaldab mõnele tuulepargile vastuseisu, siis jääb tema osalemine ja arvamus aastateks riiklikusse andmekogusse. See võib kindlasti kaasa tuua hirmu, inimesed hakkavad mõtlema, kas üldse tasub oma arvamust avaldada, kui sellega võivad ju kaasneda mõned sanktsioonid tulevikus. Aga samal ajal meile räägitakse kogukondlikest väärtustest, tegelikult ju toimub kogukondade survestamine ja see ei tugevda demokraatiat.
Reformierakonna poliitika on lõhkunud Eesti majanduse. Majandus on kallite energiahindade tõttu alla käinud ja ainuke majanduse mootor on valitsuse võetud laenuraha viimasel ajal, mida siis tulevased põlved peavad lisaks tuulikureostusele tagasi hakkama maksma.
Reformierakonna valitsus liigub järjest suurema keskvõimu, survepoliitika ja sunnimeetmete suunas, et ellu viia utoopilist roheideoloogiat. EKRE sellega nõus ei ole ja kutsun teid mitte selle eelnõu poolt hääletama.”