Greg Johnson on USAst pärit publitsist, intellektuaal ja filosoof, kelle kirjutisi 21. sajandi rahvusluse teemal on tõlgitud 14 keelde. Ta on kirjastuse ja veebilehe Counter-Currents Publishing peatoimetaja. Johnson on kirjutanud sadu esseid, artikleid, arvustusi, andnud intervjuusid ja avaldanud kolm raamatut: Confessions of a Reluctant Hater („Vastumeelt vihkaja pihtimused“, 2010), New Right vs. Old Right („Uus ja vana parempoolsus“, 2013) ning Truth, Justice, and a Nice White Country („Tõde, õiglus ja kena valge riik“, ilmub sel aastal). Tal on doktorikraad filosoofias.
Intervjuu ingliskeelset originaalversiooni saab kuulata ja lugeda siit.
Te olete olnud rahvuslane ja valgete eestkõneleja USAs juba umbes 15 aastat. Kas USAs on neis küsimustes võimalik vabalt oma meelsust väljendada?
Ühendriikide seadused ei keela rahvuslikku sõnumit levitada, kuna USA põhiseaduse esimene täiendus kaitseb otseselt väljendusvabadust. See ei kaitse rahvuslasi aga eraisikute ja -organisatsioonide poolse tagakiusamise ega tsensuuri eest. Nii vasak- kui ka parempoolne peavoolumeedia on rahvuslike ideede vastu läbini vaenulik ja vaevub harva objektiivust isegi teesklema. Vasakpoolsete agitaatorite survel on paljud ülikoolid, ettevõtted ja MTÜd omaks võtnud normid ja põhimõtted, mis vankumatult pooldavad multikulturalismi ja võimaldavad leida ettekäändeid dissidentide vallandamiseks. Kuid ettekäändeid polegi vaja, sest ameeriklasi võib niisama lihtsalt töölt lahti lasta, kui nende veendumused ei ühti peavooluga.
Euroopas ei ole sõnavabadus sama kindlalt põhiseadusega kaitstud kui USAs, aga paljudes Euroopa riikides ei saa tööandja inimesi heast peast poliitiliste vaadete tõttu vallandada. Ma arvan seega, et sõnavabaduse põhiseaduslik garantii ei pruugi midagi tähendada, kui eraviisilise tsensuuri ja karistamatu tagakiusamisega saab dissidente vaigistada. Ehk sellepärast võtavadki rahvuslased Euroopas, kus neil on vähem seaduslikku sõnavabadust, sõna rohkem ja paremate tulemustega.
Euroopat on hiljuti tabanud enneolematu migratsioonilaine. Mis võivad olla selle tagajärjed Euroopale ja kogu maailmale?
Kõik Euroopa põlisrahvused on kahanemas. Kui mujalt tulijate immigratsioon jätkub pidurdamatult, saame rääkida ainult kolmest võimalikust tulemusest.
Esimene – Euroopa lakkab kultuuriliselt ja rassiliselt olemast, Euroopa rahvad asendatakse kiiresti paljunevate mittevalgetega. Kui eurooplasi enam ei eksisteeri, olen ma kindel, et teised rassid paljunevad tagajärgedest hoolimata ja riisuvad planeedi paljaks, jättes alles vaid kosmoses hõljuva tumeda tuhahunniku. Sestap usun ma, et Euroopa heaolu tähendab lõppude lõpuks sama, mis kogu maailma heaolu. Tahad maailma päästa? Siis päästa valge rass. Me oleme see osa, mis hoolib kõige rohkem terviku saatusest.
Teine – järgnevad kodusõjad, mille käigus Euroopa rahvad kas ühinevad sissetungijate peatamiseks ja oma piiride kaitseks, või kaotavad ja Euroopa hääbub.
Kolmas – rahvuslikud erakonnad tõusevad võimule, kindlustavad oma riigipiirid ja saadavad immigrandid sündsal ja humaansel moel koju.
Ma loodan, et Euroopa valib kolmanda tee, aga kui praegune poliitiline süsteem ei võimalda rahvuslastel võimule tulla, siis on revolutsioon ja kodusõda ainsaks väljapääsuteeks, et Euroopa päästa. Igatahes ei kao Euroopa ajalooraamatuisse vaikides.
Immigratsioon Euroopasse ei ole muidugi midagi uut ja rahvuslased on eurooplasi selle eest hoiatanud aastakümneid. Seega on järsk massiline migrantide sissevool Aafrikast ja Lähis-Idast tegelikult hea, sest nende muutuste ehmatav kiirus ja skaala aitab inimesi üles äratada ja Euroopa vastupanu suuresti elavdada. See kriis on nagu palavik. Kehatemperatuur peab vahel tõusma, et nakkust ära hoida või hävitada. Temperatuur tõuseb praegu kiiresti, ja minu meelest on see tervislik märk.
Mis on Euroopa ja USA demograafilistes arengutes sarnast ja mis erinevat?
Peamised arengud on väga sarnased: valgete ameeriklaste näol on samamoodi tegu kahaneva populatsiooniga, keda kõrge iibega mittevalged on välja tõrjumas. Ainus tõeline erinevus on, et Ühendriikides on see protsess palju kaugemale jõudnud. 1965. aastal oli USA 90% ulatuses valge riik, ja see protsent on nüüdseks langenud 65-le. Mõne aastakümnega langeb valgete osakaal alla 50 protsendi.
Paradoksina on Euroopas, kus demograafilised probleemid pole veel nii põletavad, rahvuslaste sõnavõtud ja organiseerumine jõudnud palju kaugemale. Minu jaoks on see märk, et Euroopa rassiline ja kultuuriline enesealalhoidlikkus on suurem.
Olete juba mõnda aega peatunud Budapestis. Missuguseid erinevusi näete liberaalse Lääne- ja postkommunistliku Ida-Euroopa vahel?
Erinevalt mõnedest Lääne rahvuslastest ei vihka ma liberalismi nii palju, et hakata kommunismi kiitma. Küll aga võib öelda, et kommunism ei suutnud vaatamata oma püüdlustele hävitada Euroopa kõrgkultuuri ja rahvuslikku eneseteadvust nii põhjalikult, kui seda on teinud Lääne liberalism ja popkultuur. Nii on endistes kommunismimaades säilinud palju tervem rahvustunne ja ehedam tunnetus Euroopa pärandist kui Läänes. See on selgelt näha Ungaris, kus ma olen Euroopa riikidest kõige kauem viibinud. On märkimisväärne, kui palju Euroopa kõrgkultuuri võib Ungaris kohata.
Lääne-Euroopa on idaga võrreldes palju enam kultuuriliselt laostatud ja allakäinud, ja seda peamiselt sõjajärgse Ühendriikide hegemoonia tõttu. Siiski on Lääne-Euroopa palju tervem kui maailma nihilismi avangardiks olevad Ühendriigid.
Ida-Euroopa peab üle saama oma alaväärsuskompleksist Lääne ja Ameerika ees. Ta ei tohiks järgneda nihilismi avangardile. Ida-Euroopa peaks selle asemel saama Euroopa taassünni avangardiks.
Mida arvate praegusest Ungari immigratsioonipoliitikast?
Viktor Orbáni poliitika ja avaldused migratsioonikriisi teemal on Euroopa riigipeade hulgast parimad, sest ta on julgustanud kogu Euroopat seisma vastu Merkeli ja Brüsseli ülbetele nõudmistele kehtestada „pagulaste“-kvoodid. Nagu kõigis riikides, on ka Ungaris erinevad parteid, kuid ungari rahvas tervikuna on väga patriootlik ja solidaarne, seistes sissetungijatele vastu. See on märk tervest rahvusest.
Ma loodan, et teised Euroopa rahvad järgivad ungarlaste eeskuju. Tundub, et Tšehhi, Poola ja Slovakkia juba liiguvad selles suunas, eks me näe.
Kuidas võrdleksite rahvuslikke liikumisi Lääne- ja Ida-Euroopas?
Idapoolsete riikide genofondi ähvardab pigem noorte inimeste väljaränne kui immigratsioon, aga proua Merkel on seda trendi juba muutmas. Suurim erinevus on, et mida kaugemale läände minna, seda enam kohtame pettekujutlusi Venemaa kohta. Kui see kõrvale jätta, ei näe ma Ida- ja Lääne-Euroopa rahvuslastel mingeid lahknevusi.
Ma austan nii Ida kui ka Lääne rahvuslasi. Ma vaatan neile alt üles. Siiski loodan ma rohkem ida peale, sest sealsed rahvad on tervemad. Inglismaal ja Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis, Itaalias ja Hispaanias saab rahvusliku taassünni tee olema palju raskem.
Millist strateegiat tänapäeva rahvuslased vajavad?
Poliitikas ja sõjas tuleb vaenlast rünnata siis, kui ta on kõige nõrgem ja sina oled kõige tugevam. Kui rääkida rahast ja puhtalt võimust, pole meie vaenlased kunagi varem olnud nii tugevad kui praegu. Rahvuslaste käsutuses on väga vähe raha ja võimu. Kui aga rääkida intellektuaalsest ja moraalsest aluspõhjast, pole valitsev süsteem kunagi olnud nii nõrk ja rahvuslus nii tugev. Enamgi veel, inimesed, kes juhivad meie riike, on läbinisti küünilised ja korrumpeerunud, et mitte öelda püstihullud ja väga lihtsalt parodeeritavad. Samal ajal tõmbab rahvuslus enda poole kõige intelligentsemaid, ausamaid ja idealistlikumaid inimesi kõigis Euroopa maades.
Niisiis peab lahing käesoleval ajal olema metapoliitiline: me peame murdma antinatsionalistlike ideede võimu ja organiseerima elujõulise rahvusliku liikumise, mis ei koosne üksnes erakondadest, vaid tervest subkultuurist, kuhu kuuluvad perekonnad, koolid, ettevõtted, mõttekojad, kultuuriüritused, kirjastused, kunstnikud, disainerid jne.
Kuna rahvuslus põhineb objektiivsetel faktidel ja moraalsetel põhimõtetel, mida meie vaenlased ignoreerivad, saavad nemad üksnes nõrgeneda ja meie üksnes tugevneda – kuni hetkeni, kui me haarame poliitilise võimu, võtame oma piirid kontrolli alla, saadame välismaalased koju ning pöörame oma demograafilise ja kultuurilise allakäigu ümber.
Millisena ja kui ruttu te ennustate rahvusluse uut tõusu Euroopas?
Ennustusi on ohtlik teha peamiselt seetõttu, et üks asi, mida ajalugu meile õpetab, on oodata ootamatut – seda, mida ei saa ette ennustada. Me ei taha olla nagu sektid, kes pidevalt maailmalõppu ennustavad ja siis seda edasi lükkavad. Valeks osutunud ennustused võivad olla väga demoraliseerivad. Selle asemel on parim viis enda alalhoidmiseks mitte teha liiga täpseid ennustusi ja mitte hellitada kujutlust, nagu meil oleks täielik kontroll sündmuste üle. Nagu meil oleks täiuslik plaan, mille me saame kohe käiku lasta. Punkt üks, punkt kaks, punkt kolm ja võit on käes.
Selle asemel lähtugem aarialikust kohusetundest, mida me näeme Bhagavadgītās ja Immanuel Kanti teostes. Me peame tegema seda, mis on õige, ja kõrvale heitma tagajärjed, mille üle me ei valitse. Võitleme. Ärme lase ennast heidutada. Ärme määri ennast kompromissidega. Jääme alati võidu moraalselt ära teeninuiks. Selle üle on meil kontroll. Meil on kontroll omaenda tegevuse ja omaenda väärikuse üle, rohkem kui meil on kontroll väliste sündmuste üle. Ja las jumalad määravad meie saatuse. Ülbe on mõelda, nagu me saaks sündmusi täiel määral ette ennustada ja kontrollida.
Veel parem suhtumine, mis aitab sellest ülbusest üle olla, on näha võitluses mitte üksnes moraalset kohustust, vaid mängu, rõõmu allikat – midagi, mis annab iseenda jaoks energiat, ükskõik kuhu see välja viib. Naer on võti. Naeru kaudu hiilgab meie ülimuslikkus. Me ei vääri võitu, kui me ei oska oma vaenlaste üle naerda. Ja nad on mõnitamise tohutult ära teeninud.
Selline ülemeelik vaim tõmbab kõige rohkem ligi noori ja loovaid isiksusi. See on allikaks lõputule meemide, paroodialaulude, videote, raadiosaadete ja trollimiskampaaniate varasalvele, mis on nüüdseks kogu poliitilist debatti ühtviisi Ameerikas ja Euroopas ümber kujundamas. See on kultuuriline võitlus, metapoliitika aktsioonis.
Me võime muidugi teha laiahaardelisi ennustusi. Ma olen väga optimistlik, et rahvuslus murrab kusagil Euroopas läbi ja hakkab levima. Miks? Sest rahvuslus on poliitiline filosoofia, mis sobib kõige paremini meie enda loomuse ja reaalsusega, ning pakub lahendusi kõige põletavamatele poliitilistele probleemidele, mille ees valged kõikjal seisavad: demograafiline hääbumine, massiimmigratsioon, kuritegevus ja etnilised konfliktid. Multikulturalism toob konflikti, kaose, vaesuse ja viletsuse kõikjale, kus seda katsetatakse. Ainus lahendus on etniliselt homogeenne iseseisev riik.
Me oleme võitnud kõik intellektuaalsed lahingud. Meie riigijuhid on intellektuaalses ja moraalses pankrotis. Aga meie rahvad ei tea seda veel. Kui me äratame üles piisavalt suure hulga oma rahvast, ja kui hakkab vankuma selle üha õõnsama ja haprama süsteemi võim panna meid vaikima ja mugavduma, siis saab järsk poliitiline muutus võimalikuks. Me nägime seda, kui varises kokku kommunism, mis oli pelgalt teine versioon neistsamadest praegu valitsevatest valedest.
Millele peab panustama Eesti-sugune väikeriik, jäädes Moskva ja Washingtoni-Brüsseli mõjusfääride vahele?
Peamine põhjus, miks Ida-Euroopa riigid on vastuvõtlikud Euroopa Liidule ja NATOle, on vajadus kaitsta ennast Putini Venemaa eest. See on halb, kuna NATO ja Euroopa Liit on Lääne allakäigu vektoriteks. Kesk- ja idaeurooplased võivad olla Läänest sõjaliselt ja majanduslikult nõrgemad, kuid nad on rassiliselt ja kultuuriliselt palju tervemad, ning need tegurid tähendavad midagi enamat.
Ma usun, et idaeurooplased peaksid oma julgeoleku ise käsile võtma. Poola, Slovakkia, Tšehhi ja Ungari kuuluvad juba Visegradi gruppi, majandus- ja kaitseliitu, mis hõlmab nelja Kesk-Ida-Euroopa kõige kiiremini kasvavat majandust üle 60 miljoni elanikuga. Mulle meeldiks näha seda iseseisvat blokki laienemas.
Esimesena võiks liituda Baltimaad, kuna nende majanduslik ja hariduslik tase ei jää alla. Tulevikus võiks sellisesse blokki kuuluda Ukraina, Rumeenia, Moldova ja Bulgaaria, samuti Valgevene, kui ta lahkub Vene mõjusfäärist. Kreeka ja endised Jugoslaavia riigid võiks samuti olla kandidaadid. Ka Austria. Lõplikult välja ehitatuna elaks selles blokis ligi 200 miljonit eurooplast, kellest oleks enam kui küll seismaks vastu Venemaa 145 miljonile, kellest paljud on mitteeurooplased.
Selle geopoliitiline bloki idee autoriks oli Poola sõdadevaheline juht Józef Piłsudski, kes andis sellele nime Intermarium. Piłsudski jaoks oli see muidugi imperialistlik unistus: Poola-Leedu suurvürstiriigi taastamine. Ükski iseseisev riik ei lööks kampa Poola-Leedu või Austria-Ungari impeeriumi taasloomisel. Kuid Läänemerelt Musta mereni ulatuv iseseisvate riikide ühendus kaotaks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel vajaduse liituda NATO ja Euroopa Liiduga.
Intermarium võimaldaks Euroopa rassiliselt ja kultuuriliselt kõige tervemal osal lõpetada Lääne järel allakäigu poole sammumine ja selle asemel juhtida Läänt enda järel taassünni poole. Ida peab üle saama oma alaväärsuskompleksist. Ta peab rõõmustama oma tervise ja jõu üle. Matt Parrott ütles mulle kunagi midagi väga tarka: „Mõnikord tuleb oma tagasihoidlikkus unustada ja hakata juhtima.“
Intervjueeris Ruuben Kaalep