Traditsiooniks on kujunenud olukord, kus koos uue statistikaga tabab üldsust ahastus. Kõik on halvasti, jälle on elu allamäge veerenud. Oh jah. Statistikaamet andis teisipäeval teada, et vabade ametikohtade arv kukkus kolinal. Eelmise aasta neljandas kvartalis oli järel vaid 8550 vaba töökohta – 500 töökohta on saladuslikult kadunud.
Kaotus on suur, viimase viie aasta jooksul on vabu töökohtu olnud 9000 ja 13 000 kandis. Eestis oli viimati nii vähe vabu töökohti 2015. aastal, oleme liikunud ajas enam kui 10 aastat tagasi. Vabade ametikohti on täna 1,5 protsenti, 2022. aastal oli see 2,1 protsenti. Registreeritud töötuid on meil aga 45 996 inimest, samas tööd ei ole.
Vähenenud on ka hõivatud ametikohtade arv, mis langes 575 300ni ja on viimaste aastate kõige halvem tulemus. Töö kaob vaikselt minevikku. Avalik sektor on viimane suur tööandja ning 2024. aasta numbrite järgi oli seal tööl 138 313 inimest. Kirsiks lehmakoogil on nutune tööle võetute arv, mis mandus 35 800ni – taas ajareis aastasse 2015.
Pole tööd, pole ka raha, pole mingit inimväärset elu, samas hinnad tõusevad ja pooletoobiste valitsus, kes on oma jutu järgi riigi korda teinud, on asunud unistama tehisintellektist, hävituslennukitest, totaalse kultuurisõja eskaleerimisest, tuumapommist ja kosmosesõdadest.
Töötud on kindlasti kultuuri- ja kosmosesõdadest vaimustuses. Kosmosesõda on hea, aga võileib oleks ikka parem. Kahjuks on aga võileivad koos töökohtadega kuskile ära kadunud.
Aga pooletoobised ei muuda oma hullumeelset kliimatralli, ei langeta makse, ei lõpeta vampiirlike suurprojekte ja raha kühveldamist korrumpeerunud sõjakoldesse – tulemus on käes. Valik on lihtne, sa kas valid EKRE või lükkad lähitulevikus oma eliittöötu käru helge tuleviku poole.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.03.2026