Haritlased poevad sageli vasakpoolsete külje alla – sealt saab ka andetu raha ja tunnustust

Kui Delfis taas mõni vasakharitlane vihkamist üles keerutab, tekib küsimus – miks need kultuuriinimesed nii tuliselt marksismi toetavad?

Sest kuigi need inimesed on andekad, õhkub kivirähkidest, andrusvaarikutest, peeterojadest ja teistest vasakpoolsetest kultuuriinimestest nii selget vihkamist, et see varjutab ja teeb vastikuks ka nende loomingu, mille tarbimise järele kaob igasugune tahtmine.

Kultuuriinimesed on iga valitsuse ajal dissidendid ja opositsiooni poolel. Esimeseks põhjuseks on see, et vähemalt südames leiavad nad alati, et nende loomingut ei austata ühiskonnas piisavalt, neid ei kullata üle, ja nad on seetõttu “pööbli” peale pahased. See on inimlik üleolekutunne “harimatutest”.

Riigile aga heidavad nad ette seda, et too neid piisavalt ei toeta. Kunstiga on tõesti raske ära elatuda – sellega elavad ära vaid näiteks Tauno Kangro sugused skulptorid, andekamad kirjanikud ja kunstnikud.

Kelle looming aga koosneb pissivatest naistest või plekkpurki kakatud junnist, oma “loomingust” ära ei elatu, vaid nad vaatavad riigi poole, olles samas särtsuvad mõistmatute peale, kes nende “kõrgkultuuri” ei hinda.

Kuna seda tõesti keegi ei taha, siis nõutakse raha riigilt, ja kui see lubab projekte kirjutada, millest saadud rahaga tehakse plekkpurginäitus ja saab ka ära elada, siis ollakse ehk rahul. Sellist võimalust aga pakuvad peamiselt ideoloogilised vasakvalitsused.

Vasakmeelestatud kultuuriinimesed vihkavad turumajandust ja kapitalismi, sest seal tuleb oma kultuuri ise müüa ja turul läbi lüüa – enamik neist aga on neis asjus vilumatud ning sageli pole aegagi. Sotsialism aga on selles osas südamelähedasem, sest maksab kinni “kunsti loomise” ka siis, kui seda keegi osta ei soovi. Vähe ehk maksab, aga ära sellest elab.

Muidugi tuleb selle eest vastava ideoloogiaga kaasa minna ja nii ongi kõik vasakvõimude soositud kultuuriinimesed riigi(ideoloogia)truud. Kui tänastes koalitsioonivalitsustes on koos erinevad poliitilised jõud, siis soosing ja raha saadakse vasakministrite ministeeriumidest, kes annavad raha ka ideoloogilistele “pissiva naise” projektidele.

Väga palju kultuuriinimesi on ka kõikvõimalike “sallivuslaste” ridades, need liikumised aga on üldjuhul neomarksismist lähtuvate vasakpoolsete kontrolli all. Põhjus on taas ilmselt selles, et nii saavad muidu kõige ja kõigi kallal õelutsevad vasakharitlased ennast inimlike ja  “sallivatena” näidata, seda muidugi kaugete migrantide ning agressiivsete homode ja feministide peal, sest see ei nõua lisaenergiat.

Muidugi ei kehti kogu see kirjeldus kõigi haritlaste, vaid juunikommunistliku varesbarbarusliku mõttelaadiga tegelaste suhtes – küll nemad juba enda ära tundsid.