Vaatan seda poliitilist tsirkust, mida meile etendatakse – seda pingsat nn uue valitsuse moodustamist ja nn uue koalitsiooni läbirääkimisi. Mida kauem see moodustamine ja läbirääkimine kestab, mida enam sellest kirjutatakse, seda naljakamaks see kõik mulle muutub. Ja ka kurvemaks.
Mis uue koalitsiooni läbirääkimised!? Mis uue valitsuse moodustamine!? Teete nalja? Need kolm erakonda on ju kolm aastat ninapidi valitsuses juba koos istunud. Üksteist teatakse isiklikul tasandil juba aastakümneid ning läbi ja lõhki. Nende koosluses pole midagi uut, selles kõiges pole midagi muutunud.
Püünel on täpselt samad näod, kes olid seal varem. Ja püünel olijate peades on täpselt samad arusaamad, mis olid seal varem. Et Kaja Kallas lahkus ja asemele astus tema dublant Kristen Michal, see pole mingi “uue valitsuse moodustamine” ega “uue koalitsiooni sünd.”
Meile etendatakse mingit suurt pööret Eesti poliitikas, mingit põhimõttelist suunamuutust, mingit uut orientatsiooni paremusele, lausa uut puhast lehekülge meie ajaloos, uue valguse ning tarkuse ajastu koidikut jne.
Sisuliselt kordub sama etendus, mis toimus, kui Michal pärast oma kilekotijama oma valges kampsunis nö täiesti uue Michalina rahva ette astus. Kas tol ajal tõesti keegi arvas, et ta oli siis oma valges kampsunis tõesti uueks ümber sündinud!? Kas kellelgi on põhjust arvata seda Michalist täna!?
Ükski kolmest erakonnast pole üleöö ümber sündinud ega teiseks muutunud. Koalitsiooniläbirääkimistel pole ühtegi uut nägu. Need on samad erakonnad ja samad inimesed – meie senised valitsejad oma sellesama “tarkusega,” mis meie riigi on sügavasse auku juhtinud.
Oh jah. Nad istuvad ehk veidi oma toolidel ümber. Aga tulemust kirjeldas juba Krõlov oma valmis ümberistuvatest pillimeestest. Siin ja täna kordub see valm meie silme all meie reaalelus.
Harri Kingo, EKRE