ETV-s töötavad ka tugevamad loomingulised isiksused, karakteriga mehed, kes kogu selles riigimeedia kallutatud olekus üritavad olla sirge seljaga, vähemalt nii palju kui see seal üldse võimalik on – näiteks „vend“ ehk Priit Kuusk. Et see ei oleks Juuda suudlus, täpsustan kohe, et ma pole Priitu näinud ega suhelnud juba palju aastaid, me pole kunagi olnud sõbrad, veel vähem Facebooki-sõbrad, ja sugupuudki tõenäoliselt ei haaku juurtega mitte üheski põlvkonnas.
Samamoodi on mul olemata Urmas Vainot kompromiteerida võinud sõprussuhted. Aga see, kuidas ta ERR-i juhi volituste automaatsele pikendamisele avalikult vastu hakkas, on austust väärt. Loomulikult oli see lootusetu katse, aga tõstis teletöötajate mainet.
Tegemist on igas elemendis professionaaliga, kes on saatekülaliste suhtes lugupidav ja õiglane – mis sest, et nad ajavad enamasti ümmargust kantseliidijuttu, aga selline on formaat ja saate eesmärk ongi ühiskondliku auru väljalaskmine. Paraku vaatajatele näkku.
Loomulikult on ka iga professionaal kogenud suuremasse või väiksemasse ämbrisse astumist, vahel on see isegi lõbus kogemus nii tegijale kui vaatajatele ja jääb paremini meelde, kui saates aetav ebamäärane iba.
Isegi kui tegemist on musta huumoriga.
Eilset polügoni-teemalist UV-d lõpetas Urmas Vaino sõnadega „mõned mõtted, mis tasub siit saatest kaasa võtta“. Juhtmõtteid oli kaks ja just see teine ehk viimane, mida saatejuht paberilt ette luges, pani meid kodus kukalt kratsima. Ausalt öeldes naersin, aga siis hakkasin endas kahtlema – äkki oli tegemist akustilise hallutsinatsiooniga või minu laisk aju sai millestki valesti aru.
Lõpuks otsustasin täna saate lõppu uuesti vaadata. Siin on too mõte, mida soovitati saatest kaasa võtta:
„Veel üks arusaamine on ikkagi sügavalt geograafiline, see meie riigi tõenäoliselt sõjakas vaenlane on seal, kus ta ikkagi on, ehk kahjuks sellesama Võrumaa piiri taga, mitte Saaremaal ja mitte Hiiumaal.“
Hea Urmas Vaino, saarlased ja hiidlased ilmselt siiski ei arva, et fakt, et „sõjakas vaenlane“ Saaremaal ja Hiiumaal ei viibi, on kuidagimoodi „kahjuks“. Nad on hoopis õnnega koos, et nende saartele ei maabunud vene anastajate dessant. Ja jäägugi nii.
Aga aitäh sisuka saate eest.
Ivan Makarov