Väidetavalt olevat põrgutee sillutatud heade kavatsustega.
Lugesin ühel päeval skandaalse Helen Sildna üht varasemat arvamusavaldust ja silma torkas lõhestunud isiksuse taust: ühest küljest piiritu soov kedagi aidata ja kaitsta ning teisalt tuline viha ja soov karistada karmilt kõiki, kes tema moodi “sallivad” pole. Niinimetatud “sallivuslaste” juures paistab tigedus alati reljeefsemalt välja kui “vihakõnelejate” puhul, sest vormiliselt peaksid nad ju vooruslikud olema…
See noor naine ei tunnista ilmselt kunagi, et ta on põhjalikult ajupestud, ta saadab pigem selle väitja tuleriidale. Aga ometigi on just temasugused alatult poliitilistesse mängudesse tõmmatud, apelleerides nende parimatele tunnetele ja sütitades vargsi väikest Saatanat nende sees.
Vasakliberaalid on jõhkralt monopoliseerinud ja politiseerinud sellised ilusad tunded nagu armastus ja seksuaalsus, inimlikkus ja tolerantsus, altruism ja eneseohverdus. Neid enda ainuomandisse kahmates (nagu näiteks ka vikerkaart kui loodussümbolit), on väärhumanistid enda poolele tõmmanud tohutult hulgal häid ja toredaid inimesi, kes pole nende ohtlikku ja tülgastavat palet märganud.
Nimelt on vasakliberaalid võtnud enda kaitse alla kõikvõimalikud vähemused ja hakanud mängima nende tunnetel ja muredel. “Mis teil saab olla kahe inimese armastuse vastu?” küsivad nad niiskete vasikasilmadega, kui jutuks on geiõigused. Ega armastuse vastu saagi midagi olla, olla saab ideoloogia vastu, mis sellega kaasneb. Edasi aga muudavad need ideoloogilised politrukid inimlikkuse kohustuslikuks ja karistuse sunnist keeldujatele möödapääsmatuks. Aga igasugune otsustamine hea ja halva või õige ja vale üle peab jääma iga inimese enda, mitte ühiskonna teha – tema paneb paika vaid raamistiku ehk moraali.
Mõistagi tahavad noored neid väidetavaid tagakiusatuid kaitsma tõtata ja olla heade poolel. Paraku satutakse dualistlikkusse sõtta väidetava hea ja halva vahel. Halvad tuleb mõistagi hävitada ja kuna tapma ei lähe noored mingil juhul, pannakse nad vastaseid moraalselt hävitama. Aga seda noored juba oskavad, seda on nad kasvõi koolikiusamise kaudu juba kogenud, ja nad teavad, kui hästi saab vastase sel moel vaimselt laastada. Nii istutataksegi neisse kurjus, kust pole enam raske neid ka füüsilise hävitamise juurde juhtida. Või nagu ütleb Nietzsche: “Kes võitleb koletistega, see vaadaku ette, et ise koletiseks ei muutuks!”
Ja kes on nende vastased, sallivuslaste puhul pigem vaenlased? Konservatiivid ehk inimesed, kes ei taha arengu sildi all kõike hävitada, vaid säästa seda, mis on hoidmist väärt; inimesed, kes leiavad, et teisi saab aidata alles siis, kui endal on hingeliselt ja ka rahakotis kõik korras; inimesed, kes ei taha teisi aidates ise õnnetuks muutuda – aga seda on näiteks ühe väidetavalt õnnetu nigeerlase poolt tükeldatud 18-aastase itaallanna või iraaklase poolt kägistatud 14-aastase saksa neiu pere ja sõbrad!
Olen sageli mõelnud Sildna ja teiste temasuguste sõbralikeestlaste peale – nad on tegelikult ju toredad ja asjalikud inimesed, aga nad on kaasa läinud väga väärastunud maailmavaatega, kus suure headuse tõestuseks on valmisolek kägistada “sallimatud” omaenda kätega. Suurte vuntsidega mehe asjalik hoiatus kuristikku vaatamise eest on neile märkamata jäänud ja kuristik vaatab neile nüüd ise vastu.