08.02.2019
Uus Pärnu volikogu aseesimees Helle Kullerkupp.
Helle Kullerkupust on viimaste aastate jooksul saanud Pärnumaa üks tegusamaid poliitikuid. Tema südameasi on rahva tervis ja Eesti meditsiini käekäik.
Helle Kullerkupu lapsepõlv möödus Valgas, kus ta kasvas lihtsas töölisperekonnas. Ema läks hommikupimeduses tööle ja autojuhist isa oli sageli pikkadel sõitudel.
Neil vennaga oli palju iseseisvust. Hellel oli eriline armastus loomade vastu juba linnatüdrukuna. Suveks saadeti linnalapsed maale vanaema ja vanaisa juurde appi maatöid tegema. Seal sai lõputult kantseldada koeri, hobuseid ja teisi koduloomi – tuli lehma lüpsta, heina teha, hobuseid vankri ja looreha ette rakendada ning sai ka salaja ratsutada. Abiks tuli olla kõigis maatöödes.
„Mäletan vanavanemate mälestusi saksa ja vene ajast, sest mõlema riigi sõdurid käisid talust läbi. Tollest ajast on teadmine, et eesti inimeste eluteed olid suurriikide diktaatorite võimu tõttu keerulised ja ülekohtused.”
Kindel siht – meditsiin
Kui keskkool sai läbi, oli Helle kindlaks sihiks meditsiin. „Kuna ämmaemanda eriala oli Tallinna meditsiinikoolis kõige pikema õppeajaga, siis valisin selle, kuigi ma sünnitamisest ja vastsündinutest midagi ei teadnud. Janunesin meditsiini järgi nii, et juba esimesel kursusel läksin Tallinna kiirabihaigla kardioreanimatsiooni osakonda dr Sullingu meeskonda. Algul küll sanitari ametinimega, aga et õdedest oli väga suur puudus, sain teha ka õe tööd. Tol ajal oli sinna tulnud tööle ka dr Riina Raudsik ja nüüd, aastakümned hiljem, selgus, et teame teineteist just tollest eluperioodist,” jutustab Helle.
Et rohkem näha ja õppida, valis ta järgmisel kursusel töökohaks kiirabijaama. Ka seal oli kiirabivelskritest puudus ja õige pea sõitis Helle juba iseseisvalt velskribrigaadiga väljakutsetele. Tänu sellele kogemusele on tal Tallinna linn selge ja erakorralise seisundi ravimeetodid tuttavad.
Tema esimeseks ämmaemanda töökohaks sai Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonnas dr Leili Mägi meeskonnas. „Kuidas ta meid – noori – hoidis ja õpetas. Seda meenutame ikka kursusekaaslastega kokku saades,” lisab Helle, kes tegi erialast tööd 23 aastat.
Saatuse tahtel töötas ta ka seitse aastat üksi maal velsker-ämmaemanda punktis. Rakvere haigla peaarst dr Aivar Tooming andis valida, kas lähed Viitnale või Põdrusele. Helle valis Põdruse.
„Imeliste arstide –Aino Leemetsa, kes oli selle piirkonna jaoskonna arst linnas, ning lastearst dr Matvejeva – juhendamisel kogunes selle seitsme aastaga suurepäraseid kogemusi ja sai paljude inimeste tervise eest hoolitseda. Tol ajal oli velskril retsepti- ja haiguslehe õigus ning tervisepunktis oli apteegi filiaal, kus maainimene sai kohe ravimeid osta,” räägib ta.
Koduvisiit oli tol ajal tööpäeva osa ja ühtegi kutset ei tulnud pähegi vahele jätta. Kunda liinibussiga sai ükshaaval peatusest peatusesse sõidetud, aga vahel tuli kolhoosi esimees Hundo Vilu isiklikult oma Nivaga autojuhiks. Oli ka traktoriga sõitmist, kui muud transporti parasjagu polnud. Tol ajal polnud maapiirkondades laborit ega mingit diagnostikat, tuli töötada oma pea ja kätega.
Töö inimeste heaks
Toona oli ka kohustuslik vaktsineerimiste aeg. Helle meenutab, et kord toodi vastuvõtule väikelaps: „Sisetunne ütles, et ära vaktsineeri. Siis õpetati koolis, et kui on vähegi kahtlus, et lapsel võib olla viirus, haigusealge või allergiakahtlus, tuleb vaktsiinimine pigem tegemata jätta. Ütlesin emale, et ma tunnen, et ei taha lapsele vaktsiini teha ja nädala pärast diagnoositi sel lapsel epilepsia. Kui oleksime vaktsineerinud, oleks see tähendanud sellele lapsele tüsistusi ja tema kahjustamist. Sellest perioodist on jäänud ettevaatlik suhtumine vaktsineerimisse ja kui täna kuulen kuidas haigeid, rasedaid ning vanureid erilise huviga vaktsineerida soovitakse, siis tekitab see minus kõhedust.”
Üksteist aastat Rakvere haigla sünnitusosakonnas töötades ei mõelnud ta ainult eeskirjadele või ravijuhenditele, vaid eelkõige ema ja sündiva lapse abistamisele. Koostöö ema ja perega pakkus talle tõelist naudingut – sellest kasvas välja perede koolitamine ja rasedatega võimlemine.
„Kuna töötasin samal ajal sünnitusosakonna vanemämmaemandana ja tegin juhina ka praktilist tööd, mis toitis hinge ja vaimu, siis sain oma ideesid enda eeskujul ellu viia. Naised õpetasid mind ja mina naisi. Lõpuks jõudsin selleni, et otsustasin oma viimase lapse kodus sünnitada. Selleks, et veenduda hea tervise juures loomuliku sünnituse võimalikkuses. Kõik õnnestus suurepäraselt, ja tütreke, kes saab juba 18 aastaseks, pole saanud ühtegi vaktsiini, on tubli sportlane ja kogu oma senise elu on ta olnud täiesti terve,” räägib Helle.
Euroopa Liiduga liitudes tuli veneaegsed diplomid ümber õppida ning uuesti ämmaemanda diplom omandada.
„Mida aeg edasi, seda enam hakkasin otsima looduslikke ja loomulikke lahendusi inimese tervisele. Elu tõi pidevalt uusi õpinguid alternatiivmeditsiini valdkonnas – homöopaatia, manuaalteraapia, ravimtaimed, toitumisteraapia – ikka selleks, et inimene üldse haigeks ei jääks,” selgitab Helle.
13 aasta eest tuli ta Rakverest Pärnusse ja pööras elus täiesti uue lehekülje – asutas hoopis oma firma.
Siis hakkasid tema ellu tulema inimesed, kas kujundasid veel enam tema maailmavaadet. Ravimtaimede maailma tutvustas tuntud taimetark ja farmakoloog T. Gorbunova, toitumisteraapiat õppis ta dr Anneli Sootsi juures, fungoteraapiat Peterburgis dr Filippova erakliinikus ja homöopaatia algteadmised sai Saksa firmast Heel. Lisaks kursused metameditsiini ja psühhoteraapia valdkonnas.
Helle teeb õnnelikuks, kui siiamaani astub keegi ligi ja ütleb: „Teate, te olite minu ämmaemand ja aitasite mind.“ Või: „Tänu teile jäi abort tegemata ja sellest lapsest on sirgunud kaunis neiu, kes on juba ülikoolis.”
„Mind mäletatakse, järelikult ma ei ole asjata elanud,” lausub Helle.
Tervema Eesti eest
Oli aasta 2013, kui ta luges ajalehest kuulutust, et raamatukogu saalis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna koosolek. Ta peab seda saatuse sõrmeks, mis suunas tema kui poliitikakauge inimese sinna minema: „See, millest Mart Helme toona rääkis, oli täpselt see, mida ma olin mõelnud ja tundnud. Astusin erakonda ja algas Pärnumaa ringkonna ülesehitamine.”
See oli aeg, kus majandussurutis oli inimesi laastanud ja ülekohut ning ebaõiglust võis leida kõigis eluvaldkondades. Pärnumaa ringkonnas alustati 500 liikmega, tänaseks on ületatud 800 piir. Kui alguses astuti liikmeks isiklike pettumuste ja ülekohtu tõttu, siis nüüd on ülekaalukalt põhjuseks mure Eestimaa ja rahva tuleviku pärast.
Inimesi häirib võõrideoloogiate pealesurumine, vaesuse kasv, riigi ja poliitikute võõrandumine rahvast, rahva arvamusega mittearvestamine ja rahva vajaduste tagaplaanile jätmine. Samuti pikki aastaid süvenev kriis tervishoius, põllumajanduses- ja maaelus, haridusideoloogias, keele- ja kultuurimaailmas, politseis ja päästeteenistuses.
Helle on mures, sest võimuladvik vaatab ainult Brüsseli poole, rahvast ei kuula ja valimisteks tullakse välja loosungitega, mis ei aita reaalset elu muuta: „Tegelikult ei tahetagi midagi muuta, sest käsulauad tulevad mujalt kui oma rahvalt.”
Eesti rahva tervise eest seisev Helle on kindel, et kui midagi teha, siis tuleb seda teha hästi ja põhjalikult, iseenda südamehäält kuulates. Ja kui Helle midagi õigeks peab ja teha tahab, siis selle ta ka läbi surub ja ära teeb.