Esmaspäeval pidi sotsiaalminister Karmen Joller andma aru, miks Hiiumaa sünnitajad ei saa seda enam kodusaarel teha ning hiidlaste eest astus välja EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme.
“Hiiumaa sünnitusabi mure ei räägi ainult Hiiumaast, me räägime kogu Eesti tervishoiust. Ja riigi kohalolu teatavasti ei mõõdeta ainult sellega, kas kusagil kaardil on haigla või kus ta on. Seda mõõdetakse sellega, kas inimene saab vajalikul hetkel abi, kas lapseootel naine saab tunda end turvaliselt, kas pere teab, kuhu pöörduda, kuidas haiglasse jõuda ja kui ta on seal, siis kes teda aitab.
Hiiumaa sünnitusabi küsimus ei ole tõepoolest haigla ühe osakonna ega ka ühe saare siseasi. See on küsimus sellest, millise tervishoiu me Eesti inimestele tagame ning kas patsiendi kodukoht hakkabki määrama, kui keeruline ja kulukas on arstiabini jõuda. Varasemates Hiiumaa Haigla arengukavades nähti ette sünnitusabi jätkumist 2030. aastani, kuid perede tegelikkus kujunes teistsuguseks.
Nimelt peatus Hiiumaa haiglas plaaniline sünnitusabi 1. juulist 2026 lastearsti pensionile jäämise tõttu. Kahjuks kujunes sellest kogu sünnitusabi lõpp ja väga oluline muutus perede jaoks, kuigi algul räägiti sellest kui ajutisusest ja siis sellest, et patsiendi ohutus ja turvalisus on teenuses nii oluline, et kui seda ei suudeta enam tagada, siis tuleb kogu asja ära lõpetada. Ehk leiti bürokraatlik põhjendus nagu alati ja katsuge te siis bürokraatidega vaielda. Paraku vajavad Hiiumaa pered teadmist, millise korraldusega saab arvestada lapse sündides.
Head kolleegid, ma arvan, et te kõik nõustute, et me ei peaks valima siin patsiendi ohutuse ja kodulähedase abi vahel nii, nagu oleks üks neist olulisem või teine üleliigne. Nad mõlemad peavad olema tervishoiukorralduse eesmärk. Keegi ei nõua ju tervishoiu või sünnituse vastuvõtmist ilma vajaliku meeskonnata, küll aga on vägagi põhjust nõuda, et riik otsiks võimalusi selle meeskonna tagamiseks ega jätaks korralduslikke puudujääke perede kanda. Ja mis puutub meeskonda, siis kui pere peab Hiiumaalt sõitma praamiga ja autoga Tallinnasse, siis võibki juhtuda, et tihti on ainsaks meeskonnaks sünnitusabis seesama abikaasa ja sünnitus toimub auto tagaistmel. Kui suur pädevus või kui suur kogemus seal on kaasatud võrreldes vajaliku meeskonnaga haiglas, see on juba omaette küsimus.
Mis puutub Jolleri loogikasse, mis tema jutust välja tuli, et kui Hiiumaal ei ole piisavalt sünnitajaid, siis viime nad Tallinnasse sünnitama. Aga mina küsin, miks Hiiumaa naised peavad minema Tallinnasse sünnitama. Äkki korraldaks kuidagi niimoodi, et kui Hiiumaal ei ole piisavalt sünnitajaid, siis võtaks mingi 200 naist Tallinnast ja suunaks nad Hiiumaale sünnitama, et sealsel meeskonnal tekiks vajalik pädevus ja oleks kogu aeg see praktika olemas.
Otse loomulikult ei tohi arsti pensionile jäämine tähendada, et koos temaga läheb pensionile ka riigi kohustus lahendusi leida. Personalipuudus on probleem, mida tuleb lahendada, aga mitte see vastus, millega arutelu lõpetada. Just siin ulatub Hiiumaa küsimus sünnitusabist kaugemale. Iga tervishoiuteenuse ümberkorraldamisel tuleks ikkagi küsida, kas abi jääb inimesele päriselt kättesaadavaks, mitte põhinema üksnes saatekirjal ja kas sul on koht raviasutuse või perearsti nimekirjas, vaid see peab olema nähtav ka ajas, rahas ja läbitavas vahemaas.
No kujutlegem eakat, kelle vastuvõtuaeg on olemas, kuid kellel pole seetõttu võimalik vastuvõtule sõita, või väikelapsega peret, kelle jaoks arstil käik tähendaks mitut sõitu, kodust eemal viibimist. Need näited osutavadki ju põhimõttele, et teenuse olemasolu ja teenuse kättesaadavus ei ole meil Eestis enam üks ja seesama.
Sellest on siin räägitud, et kui me hoiame kokku haiglateenustelt, aga viime täiendava kulu patsiendi ja tema pere eelarvesse, siis tegelikult me ei saa seda nimetada kuidagi õiglaseks kokkuhoiuks. Siin tuleb võrrelda ikkagi tervikkulu, personali ja valmisoleku kõrval ka transporti, majutust ja peredele tekkivat koormust.
Minu hinnangul ikkagi Karmen Jolleril sotsiaalministrina lasub poliitiline vastutus selle eest, et tervishoiuteenuste korraldus moodustaks toimiva terviku. Ja keegi ei väida, et minister isiklikult on kuidagi süüdi selles või peatas Hiiumaa plaanilise sünnitusabi. Aga ministri vastutus teatavasti ei piirdu tema haldusalas ainult nende allkirjadega, mis on mingitele otsustele antud. Loomulikult, haigla juhatusel, nõukogul ja ka teenuse korraldamise partneritel on oma ülesanded, aga see ei muuda riikliku lahenduse eestvedamist kellegi teise mureks. Pere ei pea teadma, millise asutuse töölauale tema probleem kuulub, tema peab teadma, kust ta abi saab, ja see abi peab olema talle kättesaadav siis, kui tal seda vaja on.
Seetõttu ma küsin, millise lahenduse te ministrina siis Hiiumaa peredele tagate. Me ei vaja ju siin selgitust, miks olukord keeruliseks kujunes, me tegelikult vajaksime otsust, kuidas sellest välja tulla. Ma võiksin mingid konkreetsed sammud teile pakkuda. Esiteks peaks hindama avalikult võimalusi plaanilise sünnitusabi taastamiseks Hiiumaal, millist meeskonda siis vaja on ja kuidas saada uuesti lastearst Hiiumaale. Ja oluline on ka mitte jätta kogukonda ebamääraste teadete vahele.
Teiseks peab iga lapseootel pere saama selge juhise, millal ja kuhu pöörduda, kuidas jõuda sünnitushaiglasse, kus vajaduse korral enne sünnitust viibida ning kuidas pärast lapsega koju naasta. Selle juurde peab loomulikult kuuluma arusaadav kulude katmise kord. Kindlasti peab tagama teenuse ümberkorraldamisest tulenevalt vältimatut lisakulu, nii et see ei jääks pere kanda, kellel on lapse sünniga seoses nagunii kulutused.
Kolmandaks tuleks tagada ja peredele selgitada erakorralise abi tegevusplaan, mis juhtub siis, kui sünnitus algab ootamatult, milline abi on saarel kohapeal, kuidas korraldatakse transport olukorras, kus tavapärast ühendust kasutada ei saa. See kõik peab olema ette valmistatud, mitte sündima alles hädaolukorras.
Kogukond, neljandaks, peaks olema kaasatud enne otsuseid ja kaasamine ei ole seejuures juba kujunenud olukorra teatavaks tegemine, nagu meil tihtipeale on kujunenud praktikaks. See tähendab alternatiivide, riskide ja kulude ausat arutamist inimestega, kelle elu need otsused muudavad.
Viiendaks peab valitsus sõnastama laiemalt, millise kodulähedase arstiabi kättesaadavuse ta inimestele tagab ja kuidas korraldatakse abi seal, kus kõiki teenuseid kohapeal osutada ei saa. Hiiumaa ei tohi siin jääda erandiks, millele otsitakse vastust alles siis, kui perede mure on jõudnud avalikkuse ette.
Väikese kogukonna jaoks ei ole sünnitusabi pelgalt haigla töökorralduse küsimus, see puudutab kindlustunnet, millega noor pere oma tulevikku kavandab. Meie sõnum ei tohi olla, et elage saarel, kasvatage lapsi, hoidke kogukonda, aga lahendage elutähtsa abini jõudmine ise. Hiiumaa inimesed ei vaja haletsust ega vastastikust süüdistamist, nad vajavad toimivat abi, ausaid vastuseid ja vastutuse võtmist.
Ministrilt tuleb nõuda enamat kui olukorra kirjeldamist, tuleb nõuda lahenduse eestvedamist, selget plaani, rahastust ja tähtaega. Tervishoiu keskmes peab olema inimene, mitte asutuste vahel ära jagatud vastutus. Ja Eesti riigi hool peab ulatuma ka üle mere Hiiumaale.”