Kolmapäeval oli Riigikogu menetluses valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (psühhiaatria saatekiri, e-konsultatsioon ja erialata arstid) eelnõu, mille puhul tegi EKRE ettepaneku see tagasi lükata.
Erakonna seisukoha ütles välja Helle-Moonika Helme: “Suur osa sellest eelnõust oli pühendatud e-konsultatsioonile ja teine osa psühhiaatrilise abi kättesaadavusele. Nende mõlematega on ju väga suur probleem, me teame. Kas see eelnõu seda nüüd lahendama hakkab või ei hakka, eks me seda saame päriselus näha.
Paraku me elame maailmas, kus inimlik kontakt hakkab järjest enam kaduma ning võõrandumine elust ja ühiskonnast inimeste vahel on võtnud ka epideemilised mõõtmed. Seda suurendab kurblooline fakt, et end just edumeelseks ja progressiivseks pidavad riigid süvendavad seda tahtlikult, viies järjest enam tegevusi ja valdkondi e-suhtluse maailma. Selle tulemusena ongi jõutud või me hakkame jõudma olukorda, kus teatud teenuste saamiseks või eluliselt vajalike tarbimisharjumuste rahuldamiseks me enam päris inimesega kokku ei puutugi. Mõnikord see töötab, aga teinekord, isegi enamasti on see teekond frustreeriv. Ja tulemus ei pruugi olla sugugi mitte see, mida inimene tegelikult vajab või on taotlenud.
Kahetsusväärselt ei ole selliste arengusuundades puhul sugugi tegemist sisuliselt progressiivse või edumeelse riigikuvandi arendamisega, ehkki sõnades seda loomulikult nii väljendatakse. Tegelikkuses näitab see pigem seda, et riik on vaene, raha ei jätku, inimesed ei ole olulised, nende vajadused, hädad ja mured ei ole olulised.
Et seda vaesust ja tihti ka riigi või valdkondlike juhtide suutmatust varjata, kirjutataksegi kokku suuresõnalised ja ilupiltlikud, isegi utoopilised arengukavad, poetakse üha enam digiriigi urgu, eraldatakse end e-konsultatsioonide ja robotsuhtlemist appi võttes ning seadustades selle tulemüüri taha turvalisse keskkonda, seletades seal midagi tõhustamisest, bürokraatia vähendamisest, vajaduspõhisusest, optimeerimisest ja võrdsest ressursside jaotamisest. Absoluutselt kõik need terminid on ka sellesse eelnõusse sisse kirjutatud.
Minu meelest on see täiesti uskumatu, et minister on julgenud tulla meie ja Eesti inimeste ette sellise eelnõuga olukorras, kus tema haldusalas on igapäevane, et suur hulk inimesi lihtsalt jääb ilma abita, on tõrjutud, on ette ära sildistatud kui koormus süsteemile, keda tuleb optimeerida ja kelle arvel tuleb niigi piiratud ressurssi kokku hoida. Minister tuleb siia ja ütleb – selle asemel, et küsida riigieelarvest puuduolev 100 miljonit Tervisekassale juurde, millest on siin juttu olnud –, et kõik inimesed, kes on oma mures ja tervisehädades, on seda väärt, et saada abi, mida nad vajavad. Ta on kokku pannud oma ministeeriumis järjekordse eelnõu, millega tegelikult piiratakse juurdepääsu ülimalt vajalikele tervishoiuteenustele. Ja kasutades loomulikult just neidsamu sõnu, mis ma siin eelnevalt välja tõin, mis kõlavad nii ilusasti, nii toredasti ja nii eesmärgipäraselt.
Seletuskirjas on defineeritud “sihipärasus” näiteks selliselt, et tuleb piirata ebavajalikke arstivisiite. No vabandust, mis asi see on? Ebavajalikke arstivisiite. Kas te tõesti arvate, et Eesti inimesed, kes rabavad tihti mitmel töökohal, et selles inimvaenulikus maksukeskkonnas igapäevaselt toime tulla, lähevad ja tülitavad arste lihtsalt lõbu pärast? Või võtame optimeerimise. See kõik tuleb jällegi inimeste arvel ja süsteemi huvides, loomulikult. Või siis vajaduspõhine võrdne ravi kättesaadavus.
Kui patsient siseneb süsteemi, mis hakkab otsustama tema ravivajaduse üle, siis kaotajaks jääb kindlasti patsient. Võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine tähendavad reaalses elus teinekord lihtsalt võrdset võimalust mitte ravi saada ja võrdselt halba kohtlemist. Minister ei ole ka tegelikult aru saanud oma töö eripärast. Vaadake, ministri asi ei ole süsteemi optimeerida, vaid tegutseda selle nimel, et kõik Eesti inimesed saaksid kohe arsti juurde ja võimalikult ruttu terveks.
Praegusel juhul ehitatakse üles süsteemi, kus inimlik kontakt väheneb miinimumini, meditsiinitöötaja ei näe enam patsienti ja patsient ei näe oma arsti, nende vahel on robot ja pikk otsustusahel, mille tulemusena ilmselt me saame näha juba praegu, et terved inimesed invaliidistuvad ja haiged surevad ilma õigeaegset abi saamata. Ja seda absoluutselt mitte sellepärast, et meil oleks massiliselt inimesi, kes mõttetult ummistavad arstijärjekordi, vaid sellepärast, et meie tervishoiusüsteemi ehitatakse ebainimlikuks ja inimkaugeks.
Lähiriikides, nagu Rootsis ja Soomes, me seda näeme – eestlasi elab palju meie lähiriikides ja nad ütlevad täpselt nii –, et seal enam oma arsti sa ei näegi. Hea, kui sa õde näed, suhtledki robotiga, helista, küsi abi, guugelda. Sinna oleme ka meie ilmselgelt teel selliste eelnõude tulemusel.
Sajad miljonid lennutatakse proua ministri erakonnakaaslaste poolt kümnetele riiulifirmadele. No see raha, mis sinna peale voolab, võiks ju tegelikult pigem meie Eesti inimesi terveks teha. Muuseas, ka terved inimesed on julgeolekuküsimus, kaitseressursside küsimus nagunii. Minister võiks meie tervishoiu puudujäägi tugevaks plussis keerata, kui vähegi oskaks. Aga vot, ei oska. Seetõttu meie erakond seda eelnõu ei toeta ja teeb ettepaneku eelnõu 922 tagasi lükata.”