Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme võrdles tulumaksu tõstmise eelnõu menetlemisel peetud kõnes Reformierakonna poolt veetavat valitsuskoalitsiooni parun von Münchauseniga, kes üritas enda juukseidpidi soost välja tirida.
Helle-Moonika Helme: “Teate seda lugu parun Münchausenist, kes kõrini soos ja mudas kinni olles patsist kinni võttes end laukast välja tõmbas. Ja seda veel koos hobusega.
Reformierakonna maksutõusud, millest nad nagu me teame ka enne valimisi kellelegi targu ei kõssanudki, on täpselt nagu parun Münchauseni pats, millega üritatakse päästa midagi, mida tegelikult reaalselt päästa ei õnnestu, vähemalt mitte nii rumalal viisil nagu Reformierakond seda teeb, aga lastele muinasjutuks hea küll. Ja parun Münchauseni jutud ongi tegelikult mõeldud näitamaks kasvavale põlvele, kuidas ei tohiks teha, mitte et kuidas peab tegema. Aga paistab, et Reformierakonna poliitikud on neist lapsepõlves kuuldud lugudest välja võtnud selle kuvandi, et lahe on patsipidi ennast koos hobusega soost välja tõmmata jättes märkamata selles sisalduva iroonia õhku ja ennast täis rumaluse suunal.
Kuulsime jälle ministri suust , mis kordas nagu rikkis grammofon – et kellelegi jääb raha rohkem kätte, kuigi ta ei suutnudki loogiliselt ära seletada, kuidas on võimalik, et riigi maksutulud suurenevad, kõik need maksutulud tulevad inimeste taskust, aga samal ajal jääb tema sõnul inimestele rohkem raha kätte. Samuti kuulsime tema suust, et inimestele jääb rohkem raha kätte, sest ettevõtjad hakkavad rohkem inimestele palka maksma. Jällegi – mitte ei saa aru, mis loogika kohaselt saavad ettevõtted, mis valitsuse arutu maksupoliitika tõttu järjest pankrotti lähevad, hakata töötajatele rohkem palka maksma?
Et riik kohustas ettevõtjaid maksma suuremat alampalka, võib esialgu tunduda töötajasõbralik , aga kui palju on sellest lõpuks rõõmu töötajal, kes koondatakse? Koondatakse, sest ettevõtja ei saa enam oma tulusid majandusest, sellestsamast majandusest, mida selle valitsuse ajal hoolega kümnel erineval moel ära tapetakse. Me teame, et meie ettevõtlus ja ettevõtjad on kandnud juba üle aasta kõrgete energiahindade koormat, mis on ettevõtlusest tohutult raha välja viinud ning kõige selle tulemusena peab ettevõtja tänasel päeval kas suure osa töötajatest koondama, et üldse ellu jääda või läheb ühekorraga pankrotti, millest kummastki pole mitte mingit rõõmu ei nende ettevõtete töötajatel, kellele ei jää mitte rohkem raha kätte vaid ta kaotab kõik – töö, sissetuleku, senise elustandardi ja võibolla isegi kodu, kuna ei suuda enam pangalaenu teenindada. Ega ole mingit rõõmu ka ettevõtjatel. Te võibolla ei usu, aga enamasti on Eesti ettevõtja siiski mitte mingi hingetu röövkapitalist ega külakurnaja , aid ta saab väga hästi aru, kuidas nii nagu tema sõltub oma töötajate tööpanusest, sõltuvad ka töötajad tema toimetulekust ja tema kohustus on hoolitseda oma töötajate heaolu eest. Eesti ettevõtja on päriselt ka kulutanud suure osa oma eluenergiast oma ettevõtte ülesehitamisele ja väga paljudele on see olnud tema elutöö. Ja sellele kõigele tõmmatakse nüüd äärmiselt rumala maksu – ja finantspoliitikaga vesi peale.
Tegelikult on see kurb ja tegelikult on see traagiline. Aga nagu me näeme, see valitsus ettevõtjate pisaraid ei usu, peaminister ega rahandusminister pole leidnud aegagi, et ettevõtjatega kohtuda ja nende muresid ja ettepanekuid kuulata. Valitsusjuhid sõidavad jäärapäiselt nagu Titanic jäämäe suunas, kõik näevad seda valget mäge otse ees ja katastroofi, mis tuleb, kuid orkester mängib endiselt ülemisel tekil ja kõige madalama klassi reisijad lukustatakse kindlate vaheustega oma kõige madalamatel tekkidel lõksu, et nad ei pääseks nende väheste päästepaatideni, mis võiksid pakkuda mingitki võimalust pääsemiseks eesootavas katastroofis.
Võrdlesime siin küsimuste voorus ministrit kilpkonnaonuga Onu Remuse juttudest ja seda mitte ilmaasjata. Kilpkonna onu ajas oma mullikesi ikka omasoodu, hoolimata millestki. Ja minister vastas samuti oma muutumatute jutumullikestega meie küsimustele, hoolimata küsimuste sisust või sellest, kuidas mitmel erineva moel juhiti tema tähelepanu majanduses toimivatele seaduspärasustele. Majandust hoiab käigus raharinglus nagu veri hoiab käigus organismi. Hapniku ringkäik looduses hoiab käigus tervet maailma. Aga ega sellest hapniku ringkäigust looduses ei olegi mõtet rääkida ministrile, kelle ainus sõnum terve õhtu jooksul on olnud, et kui keerame erinevatel sektoritel erineval moel hapniku kinni, siis jääb kõigile rohkem hapnikku kätte. Ehk et võtame majanduskeskkonnast raha ära, siis jääb seda kõigile rohkem kätte.
Ega siin polegi muud öelda, kui et ei kommentaari.
Vastuseid me ei saanud, ei täna ega ka eelnevatel kordadel, kui minister on olnud siin puldis ja tutvustanud neidsamu maksueelnõusid. Vastuseid pole saanud ei Eesti inimesed ega ettevõtjad. Küll aga on minister saanud avalikkusele näidata, et tegelikult ei valda ta teemat, ei saa asjadest aru ega oma visiooni.
Selline poliitiline tölplus ei vii Eesti elu edasi, ja loomulikult on kahju kõigist, kes selle tölpluse tõttu peavad kannatama. Aga kõige pimedam on enne koitu. Ja selle eest me seisame, et see koit saabuks võimalikult ruttu ja pimeduse udu, mille nimi on Reformierakond, kaoks Eesti majanduse arengu teelt võimalikult kiiresti!
Nad võivad praegu selle tulumaksu tõstmise küll läbi suruda, seega jälle iseennast, mitte eesti inimesi või ettevõtjaid usaldades. Aga eks peab siis selle kunagi jälle tagasi pöörama. Küll tuleb ka see aeg!”