Helle-Moonika Helme: Reformierakond on viinud Eesti kodusõtta

Perekonnad on lõhki, sõpruskonnad on lõhki, tööl põrnitsevad kolleegid üksteist altkulmu, terve ühiskond on katki. Sellesse on kistud ametnikkond, justiitssüsteem, meedia. Kõik sõdivad kõigi vastu. Meedia pulbitseb valedest, kokkukorjatud lausejupid lõigatakse ja kleebitakse meelevaldselt kokku ning Goebbelsi head õpilased tegutsevad ühisrindena, teades – korruta ühte valet sada korda ja siis muutub see tõeks! Ja kõik vaid seepärast, et üks ideoloogia on Euroopas ja nüüd ka Eestis kuulutatud ainuõigeks.

Inimesed, kes endiselt klammerduvad pluralistliku ühiskonna kontseptsiooni külge ja püüavad seda ellu viia, on kuulutatud nn õige ühiskonna vaenlasteks. Kaevikud muutuvad järjest sügavamaks, vend ei tunne enam venda ja jälle me võitleme oma kodumaa pinnal võõrast sõda – seekord liberaaldemokraatliku ideoloogia sõda.

Kui Kaja Kallas tuli Euroopast kodumaale, oli selge – ta ei tule siia ajama Eesti asja, tegema Eesti sisepoliitikat. Ta tuleb siia seisma Euroopa Liidu huvide eest, ellu viima Euroopa Liidu poliitikat. Ja ei läinudki kaua aega, kui muidu täiesti normaalses valimiseelses debatis hakkasid kõlama välistamiskriisked. Eks moepärast on teinud seda enne valimisi kõik, väike vastasseis käib asja juurde, selles on ka omamoodi mängu ilu, mida rahvas naudib. Sest inimesed teavad – sisepoliitikas võidab lõpuks ikkagi pragmatism ja kõik osapooled peavad lõpuks otsa vaatama rahvale.

Aga seekord oli kohe näha, et asi saab olema palju tõsisem. Euroopa Liidu ees seisvad eksistentsiaalsed probleemid on nii suured, mistõttu meie valimised muutusid ühtäkki Euroopas oluliseks. Masinavärk tuli käivitada, midagi ei tohtinud jääda juhuse hooleks. Tuli teha valik, kes kohalikest võiks olla see poliitiline jõud, kes hakkab Euroopa Liidu eestkõnelejaks, eestvõitlejaks, kelle taha suunata ressurss, kes oleks see kohalik ruupor, kelle abil suunata ja mõjutada meelsust, mis siis omakorda hoiaks ka selle väikese ent siiski olulise liikmesriigi truult ja küsimusi esitamata ettenähtud ideoloogilises vankris.

Euroopa Liit on tegelikult ju hädas. Ta on geopoliitilisel laval nähtamatu, muu maailm liigub võimsalt uutes ja ettearvamatutes tuultes, aga Euroopa oma juhmakuses ja süvenevas impotentsuses pole suuteline peale süüdistuste ja jonnaka eituse mitte millekski.

Brittidel on tugev ajalooline kogemus, kuidas olla maailmas mõjukas ning on täiesti arusaadav, et neid ei rahuldanud enam Euroopa Liidu väikeses suletud mullis istumine ja iseendale korrutamine, et Brüssel on maailma keskpunkt ja ainult seal teatakse, kuidas asjad olema peavad ja ainult Brüsseli päikese all tehakse kõike õigesti. Mis siis, et terve maailm läheb mürinal eest ära, elu käib, uusi jõujooni pannakse paika, aga ikka peab nurgas jõuetult piiksuma – tegelikult olen mina ju Liivimaa parim ratsutaja!

Karmid ajad on mitte et tulemas, vaid juba käes. Kuid Euroopa ehitab endiselt helget tulevikku, kus katastroof varitseb nurga taga. Mingi föderatsiooni või ühistegevuste markeerimine (tegelikult me teame, et kõik käib Saksamaa ja Prantsusmaa taktikepi järgi) siin enam ei aita. Kahjuks istume kõik, kaasa arvatud Eesti, oma aja ära elanud vammi täis majas, samas kui ümbruses kerkivad võimsad elu ja ärirajoonid. Vibutame nende suunas rusikat, süüdistame neid kõigis oma probleemides, usume siiralt, et kui me oma maja ei küta, muutub ilm paremaks ja tuba soojemaks. Lammutame igaks juhuks ka ahjud ära ja sõimame neid, kes seda ei tee. Saame oma ühises majas magada, juua hommikukohvi, arvuti põlvedel teha tööd ükskõik kelle korteris ja nimetame seda vabaduseks. Istutame lobudiku ette lilli ja valime ühistule naisjuhi. Lootes ja endale kinnitades, et see aitab. Ja kui keegi julgeb kahelda, siis lajatame liberaaldemokraata idoloogilise malakaga. Mis tegelikult ei oma mingit sisu, aga suu kinni toppimiseks ja hirmutamiseks kõlbab iga päevaga aina rohkem.

Reformierakond pidi olema siinmail see jõud, kes lööb naelu kraaviveereva vankri rattasse, et see ikkagi koos püsiks. Reformierakond oli nende viimane lootus, õlekõrs. Aga Kaja Kallas kukkus läbi. Sisepoliitilisest kogenematusest, oskamatusest, millele lisandus enesekindlus – ei saa ju minna valesti sel, kelle selja taga on Euroopa Liit! Aga läks. Sest valik oli vale, sest kogu Euroopa Liidu valikud on viimasel ajal valed! Ja neis valedes sunnitakse meid elama päevast päeva. Ja toetatakse seda valede ideoloogilist invasiooni kõigi võimalike ja võimatute vahenditega. Äraostmine, ähvardamine, tervete ühiskonnagruppide üleskeeramine, kõik sobib, sest eesmärk pühitseb abinõud.

Kuna Euroopa Liidule ei meeldi Eestis kujunenud olukord, siis ei ole siin enam võimalik ka rahulikult laua taha istuda, et ühiselt leida Eestile parimaid lahendusi. Asja teeb raskeks ka see, et Kaja Kallas nõuab endale just seda ühte kohta laua taga. Kõik tahaksid juba sööma hakata, toit on laual, aga ei saa, sest üks tegelane on nõus kogu lauda ümber paiskama, kõiki tülli ajama ja nälga jätma, jonnides tooli pärast, mida ta juba endale kuuluvaks pidas ja mis talle Euroopast oli lubatud!

Lisaks peab hakkama tegelema ka laual oleva toiduga, sest tegelikult on see toit mürgitatud. See ei kõlbagi enam süüa! Sest nagu me kõik teame – isegi euromaasikad on mürgised! Ja need mürgitavad kõiki, olenemata sellest, kummal poolel keegi kodusõjas parasjagu on.

Helle-Moonika Helme,
Riigikogu liige (EKRE)

Artikkel ilmus esmakordselt 3. augustil Delfi uudisteportaalis.