Kolmapäevases infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme peaminister Kristen Michalilt, kuhu lähevad meeletud kliimameetmete käigus liikuvad summad ja kelle käest need kokku korjatakse.
Helle-Moonika Helme: “Desünkroniseerimise teemat siin täna juba puudutati. Meil oli esmaspäeval Eleringi, Päästeameti ja Riigikaitselei töögrupp fraktsioonis, kus me neid teemasid arutasime ja kus nad vastasid meie küsimustele. Seal tekkis, jäi õhku üks selline küsimus, mille kohta ei olnud vastuseid. Nad ütlesid, et see tuleks poliitikutele esitada. Ehk et ma siis natuke kirjeldan seda küsimust, kust see tekkis, ja jõuan ka küsimuseni.
Me rääkisime pikalt, et tegelikult selle protsessi käigus küsimus ei ole, et kas elektrit jätkub või mitte. Seda ilmselt jätkub. Aga küsimus on pigem selles, kas sagedus säilib ega kõigu, nii et kõik kodumasinad õhku lendavad. Me teame, et sagedust ei taga meile ei tuul ega päike, sest see ei ole energeetika. Energeetika oli ikka see, eriti selle protsessi mõistes, mis on püsiv ja kindel. Aga tuul ja päike seda ei ole.
Mis aga on meil konkreetselt, ka selle töögrupi sõnul saab olema selle protsessi käigus – põlevkivijaamad, mis on juba käivitamisel, et tagada elekter ja eelkõige see sagedus. Tuul ja päike ei tohigi sel ajal üldse süsteemi sattuda, sest see destabiliseerib ja seab ohtu kogu protsessi ja selle süsteemi. See on see, mida nad meile rääkisid.
Mina küsisin siis töögrupilt, kas Eesti sel ajal kuidagi börsilt lahkuda ei saa, kuna on eriolukord ja tekib ilmselge elektrihindade anomaalia? Kas Euroopa Komisjonilt on küsitud selleks ajaks luba, et ajutiselt näiteks loobuda CO2 ja keskkonnatasudest põlevkivielektrile? Ehkki me teame, et sel ajal turule pääseb peamiselt põlevkivielekter, mis tähendab, et hind lendab kodumajapidamistele ja kõigile, kellel on börsipakett, taevasse. Nad ütlesid, et nii see on.
Ja see küsimus pidigi tulema poliitikutele, sest nemad vastata ei osanud. Ma küsingi, et kui arved tulevad pärast seda, ilmselt märtsis, sest desünkroniseerimine on veebruaris, kas valitsusel on mingi plaan B? Või jääb see kõik jälle ikkagi tarbijate kanda ja kodumajapidamiste kanda?”
Pärast peaministeri mitterahuldavat vastust jätkas Helle-Moonika Helme: “Meil ei ole eriarvamusi siin selles osas, kas see protsess peab olema või mitte. Ma ei küsinud seda, mis see pikas perspektiivis maksma läheb – see üks euro kuus, see, mis hakkab pärast olema –, ma küsisin sellel ajal toimuvast anomaaliast. Ja nad tunnistasid ka, et see hind võib lakke lennata, aga nad ütlesid, et poliitikud peavad pärast selle lahenduse leidma.
Ma tulen tagasi ikkagi selle kokkuleppe juurde, mis kolme erakonnajuhi vahel sündis nüüd just hiljuti, et kuidas kiirkorras laiali jagada veel see 2,6 miljardit taastuvenergeetika ärimeestele. Te rääkisite siin enne pikalt sellest, kuidas seda on arutatud ja pikalt arutatud, nii et selles te ei näinud probleemi. Aga küsimus ei ole selles, kuidas või kui pikalt arutatakse või kes arutavad, küsimus on selles, kes otsustavad lõpus ja kes kokku lepivad.
Ja kliimaminister on ka öelnud oma usutluses, et ka sellele arengukavale eelnesid põhjalikud arutelud, ja kelle vahel: valitsusliikmete, pankade ja arendajatega, mida ma just kuulsin. Ehk siis kasumi kartell leppis asjades omavahel kokku. Ja nüüd veel kolm ministrit otsustasid ära ka.
Kuidas on võimalik, et kolm erakonnajuhti võtsid sellise finantskohustuse riigile, maksumaksjale, suunates miljardeid sektorisse taastuvenergeetika ärimeestele ja arendajatele ajal, kui kõik juba teavad, et see protsess tegelikult maailmas liigub täiesti vastupidises suunas? Ja Riigikogu pole ju ka veel otsuseid teinud ja seadust veel ei ole.
Küsin sellise küsimuse – te kindlasti ei vasta sellele, aga ma ikkagi küsin –, et kui palju asjast huvitatud ärimeestelt ja arendajatelt selle otsuse tõttu liigub valitsuserakondade kontoritesse neid kilekotte. Ja me teame, et Reformierakond on nagu Maurus, kes kunagi ei ütle rahast ära, ei suurest ega vähesest. Täna hommikul näiteks oli uudis, et kultuurkapital eraldas toetuseks Neinar Seli sünnipäeva pidamiseks 300 eurot. Seli on teatavasti Eesti Ekspressi rikaste top´is sees ja ka Reformierakonna suurtoetaja. Ma oleksin väga tahtnud olla see kärbes seinal seal ja näha, kuidas Reformierakonna ministri alluvuses olev kultuurkapital sellise otsuseni jõudis.”
Lisaküsimusena märkis Martin Helme: “Nüüd lükkan ma ikka kategooriliselt ümber selle lakkamatult kõlava väite, et meil on tuul ja päike on kõige odavamad elektrid ja siis, kui me seda kiiresti arendame, siis see lähebki odavamaks. Vastupidi, kõik need riigid, kes on arendanud tuuleenergiat, nendes riikides on halastamatult, pöördumatult läinud elekter kallimaks.
Ja see, mida ma ennem korduvalt küsisin, et mis see kogukulu ühiskonnale on, seda te ei tea. Me teame, et ühiskonnale 2,6 miljardit tuleb, ainuüksi selle ühe esmaspäevase otsuse peale on ühiskonnale kulu juures. Te ennem kinnitasite üle, et selle tarbija maksab kinni, selle 2,6 miljardit. Kas ta maksab selle kinni elektriarvetega, võrguarvetega või mingisuguste stabiliseerimisarvetega, seda me veel ei tea.
Aga te ei saa meile tulla rääkima sirge näoga – te räägite küll sirge näoga, aga keegi ei võta tõsiselt seda –, et kui me teeme, paralleelselt meil on väljaehitatud ja toimiv ja kapitalikulu maha kantud juba põlevkivi pealt, odav elekter, mida te siis ajate pankrotti kõrgete lõivude ja trahvide ja maksudega, siis meil on sinna kõrvale plaanis arendada tuulikud, mis maksavad miljardeid ja miljardeid ja millele subsiidiumeid makstakse miljardeid ja miljardeid, siis meil on sinna kõrvale plaanis teha salvestus, mis maksab miljardeid ja miljardeid, ja siis meil on plaanis teha tuule või, vabandust, tuumaenergia, mis maksab ka – me tahame teha siis nelja paralleelset energiasüsteemi ja te tulete meile rääkima, et see teeb kõik elektri odavamaks. See on ju naljajutt. See lihtsalt ei ole tõsiseltvõetav jutt.
Tegelikult te ei ole ütelnud mulle ära, kust siis see raha tuleb. Hästi, tarbija maksab kinni, aga kust see tarbija selle raha võtab?
Ma toon hea näite. Te rääkisite siin sünkroniseerimistasust või, vabandust, sagedustasu hoidmisest, et see on 60 miljonit aastas ja see on kodutarbijale 1,25 senti kuus. Kodutarbijaid on meil pool miljonit. Korrutame 12 kuuga läbi – see on enam-vähem natukene rohkem kui 10 miljonit aastas. Nii et kuhu see ülejäänud 50 miljonit läheb? See läheb ju ettevõtetele, juriidilistele tarbijatele. Kes ettevõtete kulu kinni maksab? Ka ju tarbija.
Niisuguste manipulatsioonidega te suudategi siin sirge näoga meile rääkida, kuidas kõik läheb odavamaks, aga me kõik näeme oma elektriarve pealt, et ainult kallimaks läheb, ja näha ei ole, et odavamaks läheb?”