EKRE poliitikud Helle-Moonika ja Mart Helme elasid ööl vastu eilset oma mõisas Läänemaal üle tormiseiklused, mida perenaine värvikalt kirjeldas.
Helle-Moonika Helme: „Eile õhtul ja öösel käis Läänemaal Suure-Lähtrus meilt üle korralik torm, tuul puhus ametlikel andmetel isegi kuni 42km/h. Elekter läks ära kesköö paiku.
Õues oli kohati selline mürin, et tundus justkui stardiks korraga õhku mitu lennukit.
Poole ühe paiku tuli minna koeraga une-eelsele pissituurile. See oli paras katsumus muidugi. Välisukse taga möllas selline tuul, et tuli rakendada jõudu, et pärast kiiret väljumist jälle uks kinni saaks ning see tuli õuesolemise ajaks väljast lukku keerata, et kogu see torm tuppa ei pääseks.
Mart tuli minuga igaks juhuks kaasa. Oksad lendasid pimeduses ja jõuras täiega.
Kuulsime eemalt plaksatusi ja laperdamist. Plaksusid plekitahvlid, mis puuriida peale vihmakaitseks olid raskuste alla asetatud. Jõudsime kohale viimasel hetkel, muidu oleksid need lendu tõusnud.
Mart jäi neid korrastama, mina liikusin jõuravas pimeduses koeraga edasi aiamaa poole, kus oli kuulda, et sealgi miski kõvasti laperdab tuule käes.
No muidugi – kasvuhoone katuseplaat oli nurgast tuule alla saanud ja ühest servast veel kinni olles lehvis ja plaksus marutuules, mis hirmus.
Katsusin kohale jõudes seda tuulega võideldes taas alla saada oma kohale, aga ühe käega koerarihma hoides, pimeduses ja vihmas oli see võimatu missioon.
Valgust oli mul ka ainult nii palju, kui palju andis mütsi küljes olev küklooplamp, milles nägin peaasjalikult vihisevad vihmapiisku ja sekka ka mõningaid raheterasid, mis tuiskasid valusalt näkku.
Mart oli oma plekid puuriidale tagasi saanud ja tuli taskulamp käes vaatama, kuhu me koeraga jäime. Olgu öeldud, et tuulemürin oli nii vali, et hüüda või rääkida oli ilmvõimatu.
Nii ta siis nägi mind lõpuks meeleheitlikult laperdavat kasvuhoone katuseplaati kinni hoidmas ja püüdsime koos seda kuidagi liistu alla tagasi saada. Lootusetu üritus muidugi.
Mart arvas, et las ta siis olla, lendab ära, meil on paar plaati olemas, hommikul vaatame.
Mina aga ei jätnud, üritasin seda plaati siiski jõuga kinni hoida ja ütlesin, et kui see ära lendab, võtab kogu katus tuule alla ja on hommikuks läinud.
Mart kadus seepeale pimedusse, läks otsima kruve, liiste ja akutrelli.
Koer seisis vaikselt mu kõrval, nagu mõistes, et jalutamisega on seekord ühel pool ja ma katsusin samal ajal kahe käega plaati tuules kinni hoida niipalju kui jaksasin. Paar korda lendas see siiski käte vahelt minema, aga sain tal niipalju sabast kinni, et sikutasin alla tagasi.
Kindad olid juba märjad, äkitselt hakkas ka rahesadu, raheterad peksid vastu mu jopeselga ja kapuutsi, tundsin, et neid sajab sisse ka mu kummikusäärtesse…
See kuni kümme minutit loodusjõudude meelevallas, tundus kohati täiesti sürreaalne… Mul aga ei olnud hetkekski kahtlust, et me saame hakkama ja selle plaadi kinni. PIDIME saama. Ei anna alla ja kõik!
Peagi nägin ulguvast pimedusest ja rahesegusest vihmasajust Mardi taskulambi tulukest vilkumas. Oli ka juba aeg, sest mu käed olid katuseplaadi kinnihoidmisest valusad ja väsinud ning kuigi adrenaliin oli nii üleval, et algul külma ei tundnudki, hakkas ka sõrmedest külmakangus sisse pressima.
Mart saabus kruvidega, trelli ja kahe liistuga. Palusin, et ta hoiaks natuke plaati ise kinni, ma panen koera kasvuhoonesse varjule, et ma saaks kahe käega abiks olla. Koer viskas seal kohe pikali ja oli vana rahu ise.
Meie hakkasime möllava maru käes kasvuhoone katust parandama. Selgus aga, et kruvid, mis Mart majast tõi, olid torksid, aga trelliots oli ristpea kruvidele…oeh.
Järjekordne hetk olukorrale alla andmiseks oli käes.
Mart aga ütles, et tal on lähedal kuuris ristpeaga kruvisid ja kadus jälle öhe…
Mina jäin pimedusse võitlema tuules lendava katuseplaadiga. Õnneks sain seda teha nüüd kahe käega, sest koer oli turvaliselt kasvuhoones. Mart saabus seekord ruttu ja oli kaasa toonud ka väikese redeli.
Saime esimese kruviga esimese liistu paika, juba läks pisut kergemaks , siis teine liist ja teine kruvi, siis pani Mart redeli kasvuhoone servale, ronis üles ja hakkas kõrgemale kruvisid sisse laskma. Tuul tormas endiselt, rahe oli õnneks järgi jäänud, aga nüüd tundus, et akutrelli aku hakkab kohe “ära surema”…no muidugi, seda oligi suht ammu laetud, sest ega sa ei mõtle, et ühel hetkel oled sa 42 m/s tormava tuulega väljas ja üritad pimeduses mingeid kruvisid kusagile sisse keerata, et peaks igaks juhuks aku kogu aeg täis olema!
Õnneks saime kõik kruvid sisse, enne kui aku tühjaks sai, saime liistud paika, plaat rahunes maha ja kasvuhoone oli tormises öös sedakorda päästetud.
Võtsime koera ja surusime end läbi tuule kõik kolmekesi tuppa tagasi. Köök oli soe, pliidi all tuli, küünlad andsid valgust ning oli aeg lõpuks magama minna.
Oli see vast seiklus! Aga õpetas ka, et mis iganes juhtub, ära anna kunagi alla!
Öösel kell kolm tuli tagasi elekter, sest meil Läänemaal on võrguhaldaja olnud pea kõik need aastad Imatra Elekter, kes on teinud võrku investeeringuid ja kes pole kõigest hoolimata siiani ka võrgutasusid tõstnud. Meil on endiselt võrguteenuse hind poole väiksem arvel kui elektri hind, kuigi linnas on see vastupidi.
Nüüd ilmselt kõik muutub, sest Elektrum võtab Imatra võrgu üle ja kõik teavad, kuidas sellega on mujal Eestis…
Praegu paistab meil päike. Sajandivanused puuveteranid on ka kõik püsti… eks nad ole selle aja jooksul näinud muidugi igasugust.“