18.04.2018
Henn Põlluaas peab Eesti välispoliitikat selgrootuks ja Brüsselile järelekiitvaks.
Päästjate amet on üks auväärsemaid ameteid üldse, kuid Eestis ei hinnata seda vääriliselt, leiab EKRE saadik Henn Põlluaas.
Esmaspäevases arupärimises siseminister Andres Anveltile osundas Henn Põlluaas sellele, et olukord päästesektoris on nii töötajate arvu kui palga osas ääretult kriitiline. Nimelt on Eestis nende palk riigiteenistujate seas kõige väiksem, seetõttu on senistest töötajatest suur osa lahkunud ja uusi peale ei tule. Täna on komandode komplekteeritus vaid 71% vajaminevast ja see seab päästeteenuste osutamise küsimärgi alla.
Uued Uudised annavad edasi Henn Põlluaasa kokkuvõtva kõne pärast ministri ärakuulamist ja talle esitatud lisaküsimusi. Olgu ka ära märgitud, et EKRE on päästesektori raskusi kogu aeg valitsusele meelde tuletanud ja seega on nende saadikutel ka oluline roll selles, et järgmisel aastal tõuseb päästjate palk ligi 20 protsenti ja politseinikel-piirivalvuritel kümme protsenti. Kokku said siseturvalisuse palgad riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel juurde üle 20 miljoni euro, kuid Henn Põlluaasa sõnul see olukorda väga ei paranda.
“Ilmselt ei ole Eestis ühtegi inimest, kes alahindaks Päästeameti ja selle töötajate olulisust meie turvalisuse tagamisel. Täna töötab Päästeametis umbes 2100 inimest, enamik nendest on päästjad. Just päästjad on need, kes tulevad meile kriitilistes olukordades appi – küll tulekahjusid kustutama, liiklusõnnetuste juurde, keskkonnareostusi likvideerima jne. Ilma nendeta oleks meil võimatu hakkama saada. Küsitluste järgi usaldavad ja tunnustavad inimesed kõikidest riigistruktuuridest ja -ametitest kõige rohkem just päästjaid.
Paraku ei saa öelda, et nende inimeste panust, kes iga päev enda eluga meie heaks riskivad, väärtustataks, pakkudes neile töö ohtlikkuse ja pingelisusega võrreldavat palka. Päästjate töötasud on juba aastaid olnud oluliselt väiksemad, kui on Eesti keskmine palk. Nad on olnud riigisektori kõige madalamalt tasustatud töötajad. See ei ole õige. Erinevalt Eestist on meie naaberriikides Lätis ja Leedus päästjate palgad olnud kõrgemad kui meil – vaatamata sellele, et elatustase on neil madalam.
Suur osa meie päästjatest on sunnitud pere toitmiseks töötama ka teisel töökohal – kiirabiautode juhtidena, ehitustel jne. See tähendab jätkuvat tervise rikkumist, stressi ja üleväsimust, mis on ohtlik nii neile endile kui ka teistele. Täna oleme olukorras, kus üha rohkem päästjaid lahkub töölt erasektorisse või hoopiski välismaale. Päästjate arv on langenud kaugele alla vajaliku miinimumi. Töötajate keskmine eluiga tõuseb iga aastaga ja viimastel aastatel on kolmandik töövõtukonkursse luhtunud, sest kohale ei tulnud ühtegi huvilist. Suurim põhjus, miks uusi inimesi peale ei tule ja vanad lahkuvad, on selge: väike töötasu.
Seni on väidetud, et päästjate prestiiž on niigi kõrge ja seetõttu pole palka vaja tõsta. Nüüd, kui olukord on muutunud kriitiliseks, on lubatud anda Päästeametile juurde umbes 9 miljonit. Palkade tõstmine 20% on hea, kuid sellest on vähe. Sellest ei piisa, isegi kui minister Anvelti sõnul pole sellist tõusu kunagi varem olnud. See on oluliselt vähem, kui oleks vaja päästjate palkade konkurentsivõimeliseks muutmiseks ja nende lahkumise peatamiseks. Et päästja keskmine palk kasvaks Eesti keskmisega võrdseks, on vaja 15 miljonit eurot. Valitsus väidab aga, et enamaks ei olevat raha.
Kui heidame pilgu valitsuse vastutustundetule rahaga ümberkäimisele, siis on sellised vabandused enam kui küünilised. Äärmiselt rumala maksupoliitikaga on tekitatud alkoholiralli Lätti, mille tõttu oleme kaotanud juba ligi 100 miljonit eurot aktsiisi, lisaks käibe- ja tulumaks, ning kümned miljonid, mille tõid siia Soome turistid. Eestis ei ole vist enam ühtegi transpordifirmatki, kes siit kütust ostaks, sest ka kütuseaktsiis on meil oluliselt kõrgem kui naaberriikides. Ja nüüd tahetakse kulutada 40 miljonit tasuta bussisõidu peale, mis on juba ette läbikukkumisele määratud, kuigi võib esmapilgul ahvatlev tunduda. Ilmselt sellepärast seda enne valimisi tehaksegi.
Näiteid, kuidas raha põletatakse, selle asemel et maksta päästjatele väärilist palka, on lõpmatult. Ja mitte keegi selle eest ei vastuta. Kui tahame end ka tulevikus turvaliselt tunda ja olla kindlad, et päästjaid oleks, ei piisa sellisest tilgutamisest. Päästjad peavad saama vähemalt Eesti keskmist palka ja kohe, vastasel juhul maksavad paljud meie seast oma eluga.”