Eelmine president Kersti Kaljulaid kutsus oma Riigikogu ja Välisministeeriumiga kooskõlastamata Moskva visiidil Putinit Eestisse, soomeugri päevadele Tartusse. Miks Kaljulaid end Kremlisse mangus, mida seal arutati ja miks ta Putini Tartusse kontvõõraks kutsus, on jäänud teadmata.
Nüüd siis Putin tulebki. Mitte küll vabasse ja iseseisvasse Eestisse, vaid Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaale, mida ta peab enda omaks, nagu Krimmigi. Muuhulgas külastab ta Petseri kloostrit, mis eksisteerib vaid tänu sellele, et viimane kuulus vastavalt Tartu rahulepingule Eestile. Muidu oleks hullumeelne nõukogude võim mungad maha lasknud või Siberisse saatnud, kloostri likvideerinud ning mõneks sohvoosi laoks või masin-traktorijaamaks muutnud.
Eesti on seisnud teiste maade territoriaalse terviklikkuse eest ning nõudnud Gruusia ja Ukraina okupeeritud ja annekteeritud alade vabastamist. Meie enda riigi osas on käitutud risti vastupidiselt. Juba aastaid on põhjendamatult soovitud sõlmida Venemaaga uut, loovutuslikku piirilepingut ning seadustada okupatsioon ja annektsioon Petserimaal ja Narva tagustel aladel. Mitte midagi vastu tahtmata! Ometi kehtib Tartu Rahu ja sellega määratud Eesti-Vene piir rahvusvahelise õiguse järgi ka täna. Ootasime iseseisvust viiskümmend aastat, võime õigluse jõustumist oodata veelgi.
See arusaamatu äraandmiskihk ei ole kuhugile kadunud. Nagu Marko Mihkelson ja teisedki Reformierakonna juhtivad tegelased on öelnud, ei ole see kahjuks praegusel hetkel võimalik. See, et Venemaa rikub rahvusvahelisi leppeid ja konventsioonidele, teostab verist agressiooni oma naaberriikide vastu, tapab süütuid inimesi ja lapsi, ei oma vähimatki tähtsust. Reformierakond, sotsid ja Keskerakond on endiselt valmis terroristlikule režiimile kingitust tegema. Mitte küll kohe, kuid esimesel võimalusel.
Kaja Kallase valitsus peab ukrainlaste kombel teravalt protesteerima Putini visiidi üle, nagu ukrainlased on teinud, kui Putin annekteeritud Krimmi on väisanud. Vaikimine näitab, et me nõustume Venemaa agressioonide ja rahvaste enesemääramisõiguse jalge alla trampimisega. Kui valitsus ei seisa Eesti territoriaalse terviklikkuse eest, siis tõestab see kogu muu vastava retoorika kahepalgelisust ja tühjust. Kas varsti soovitatakse ka Ukrainal vait olla ning Krimm venelastele loovutada?
Henn Põlluaas
EKRE aseesimees ja fraktsiooni esimees