Naiste suurem osalus poliitikas on igati tervitatav, kuid sotside triibuliste nimekirjade ehk sookvootide kehtestamine valimistel on äärmuslik ja ebademokraatlik nõue, mis diskrimineerib mehi, rikub otseselt soolise võrdõiguslikkuse printsiipi ja Eestis kehtivat seadusandlust. Seadus sätestab üheselt, et mitte kedagi ei tohi tema soo tõttu eelistada.
Mikko öeldu, et igal juhul tuleb eelistada naiskandidaate näitab, et sotside eesmärk ei ole sooline võrdõiguslikkus, vaid tegelikult üritatakse kehtestada keeldude-käskude ühiskonda ja vildakat soolist kvoodidiktatuuri enda vasakliberaalsete ja äärmusfeministlike eesmärkide elluviimiseks.
Mina ei ole Eestis täheldanud mitte ühtegi naisterahvast, kes on intelligentne ja pädev, sooviks osaleda ühiskonnaelu edendamisel, kuid oleks lükatud tagasi sest ta on naine. Vastupidi, naiskandidaate võetakse ükskõik millisesse nimekirja hea meelega, kuid naiste kaasamine on nende väiksema poliitikahuvi tõttu oluliselt raskem kui meeste. Lõpptulemusel valivad inimesed ikka neid, kes neile poliitikutena sümpatiseerivad ja keda nad usaldavad, mitte mehi või naisi.
Eesti poliitikas on olnud, on täna ja on ka tulevikus väga tublisid ja kompetentseid naispoliitikuid. Isegi Eesti president on naine ja vaieldamatu fakt on, et ta valiti ülekaalukalt „kitsarinnaliste keskealiste heteromeeste“ häältega. See, miks naisi poliitikas rohkem ei ole, on muus kinni, mitte selles, et mehed ei luba ja et naisi diskrimineeritaks. Statistika ja senised, nii riigikogu kui KOV valimistulemused (ka sotside seas) näitavad, et olukorras, kus meil on naisvalijaid rohkem kui mehi, on ka naissoost valijad eelistanud meeskandidaate enam kui naiskandidaate.
Samuti ei ole mingit alust väita, et naised teeksid võimul olles oluliselt teistsugust poliitikat vaid selle pärast, et nad on naised. Sotside ettepanek tähendab sisuliselt valijate ehk rahva otsuse, otsustusvõime ja otsustusõiguse kahtluse alla seadmist. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuste pädevuse vasakliberaalid kahtluse alla püüavad seada.
Kui nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb (peaasi, et ta teeb seda hästi ning riigikogu puhul rahva mandaadiga), siis kuidas saab nõuda, et hakkame soo põhjal riigikogu liikmetel vahet tegema? Palju paremini mõjub see, kui me inimesi positiivselt motiveerime ja julgustame. Aga kui naised ikkagi ei taha poliitikat teha, mis me siis teeme? Kas hakkame neid vägisi sundima, et sotside „triibulisi“ ettekirjutusi täita?
Sundkvoodid tekitaksid olukorra, kus inimeste valik, mida ülekanduvad hääled niigi moonutavad, vastaks veelgi vähem valijate eelistustele ja ootustele. Sotside ja kellegi isiklike ambitsioonide täitmise nimel on äärmiselt lühinägelik panna võimu teostama isikud, kes seda ei pruugi tahta, kes selleks pädevad ei pruugi olla ja kelle ainus õigustus võimul olla on mingi sotside tahtel kehtestatud norm.
Kui seadusandlikul tasandil hakatakse ellu viima sotside kvoodipoliitikat, siis tähendab see selget taganemist demokraatlikest printsiipidest. Tundes vasakliberaalide taktikat ja strateegilist käitumist, võime olla kindlad, et kvootide küsimus ei piirdu ainult sellega. See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi- ja kes teab mis kvootide pealesurumist. Triibuline võib muutuda lausa vikerkaarevärviliseks.
Sealt edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud üldse parlamendis võivad esindatud olla. Selliseid vihjeid on juba praegugi sotside suust kuulda olnud.
Naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemise aluseks ei pruugi olla kompetents ja reaalne naiste kaasamise vajadus vaid formaalse kvoodinõude täitmine. Eesti avalikkus kohustuslike sookvootide sisseseadmist ei toeta. Turu-uuringute poolt 2017. aasta alguses läbiviidud küsitluse põhjal ei poolda kvootide kehtestamist tervelt 76 protsenti Eesti kodanikest.
Enamik inimestest, nii naised kui mehed, kogevad sotside kohustuslike sookvootide sisseseadmist alandavana. Sookvoodid oleksid lausa riiklik tõdemus, et naised pole võrdsed meestega – saamaks juhtivatele kohtadele vajavad nad otseselt seaduste tuge ja eeliseid. Ilmselt sotsid ongi sellisel seisukohal. Inimeste valikul peab olema argument tema kompetentsus ja kogemus, mitte sugu, nahavärv või rahvus. Sotsid eiravad meie seadustes sätestatut, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema soo pärast. Sotside sookvoodid ja triibulised nimekirjad on selle põhimõttega rängalt vastuolus.
Ebavõrdsuse likvideerimiseks, naiste väärtustamiseks ja neile ühiskonnaelu korraldamisel suurema kaalu andmiseks on olemas palju muid võimalusi kui sundkvootide kehtestamine. Paraku on sotside silmis tõhusad vaid vulgaarsed ja repressiivsed meetodid, mis tekitavad vastuseisu suuremale osale ühiskonnast. Vägisi tundub, et sotside ja radikaalfeministide eesmärk on enda väärastunud vasakliberaalse agenda elluviimise nimel ajada mehed ja naised omavahel tülli.
Kõigele lisaks on naistes ka naiste ja emade nägemine sotside arust seksistlik, ahistav ja diskrimineeriv, seda enam, et sugu olevat vaid „sotsiaalne konstruktsioon“. Huvitav, kas sotside poolt toetatav võimalus iga poole aasta tagant sugu muuta ei tõmba sookvoodi küsimusele kriipsu peale?
Kohustuslike sookvootide sisseseadmine valimisnimekirjade koostamisel on olnud üheks sotside korduvaks teemaks. Soov, et riik kirjutaks ette, kuidas erakonnad oma siseasju ajavad, on põhiseadusevastane, ohtlik ja ebademokraatlik. Sellised hullud, diskrimineerivad ja äärmuslikud ideed tuleb juba eos tagasi lükata.
Kõne Riigikogus 13.06.2017