Lugeja Hillar Viks juhib tähelepanu ohule, kus kabinettides otsustatakse ära tegevused, mis lõppkokkuvõttes viivad riigi lagunemisele.
“Möödunud nädalavahetusel võisime me vaadata televisioonist pikka ja pidulikku saadet, mis oli pühendatud Kaitseliidu sajandale sünnipäevale. Samas oli välja toodud ka see, kuidas see organisatsioon oma lõpu leidis – mitte vaenlase relvajõud lahinguväljal ei olnud selleks hävitavaks löögiks, vaid oma riigi presidendi allkiri saatuslikul dokumendil.
Neid allkirju, mis kuuleka kergusega tekkisid kõikidele paberitele, mis iganes Stalini ametnikud Eesti tollastele juhtidele ette lükkasid, oli palju, ja järjekorras muutusid olematuks nii Kaitseliit, Kaitsevägi kui Eesti Vabariik. Siit koorub välja üks oluline järeldus – meie esmane kaitseliin ei jookse mitte sealt, kus on mehed relvadega, vaid Toompea ja Kadrioru riigijuhtide kabinettidest.
Kui 1939. ja 1940. aastal olid eestlastest kommunistid võimuta põrandaaluste kari, kes okupatsioonivõimudele kaasa kiitsid ja võimule ihkasid, siis tänapäeval on sotsid soliidsetes kabinettides ja riigi palgal need, kes oleksid valmis alla kirjutama igasugustele paberitele, mis muudaksid Kaitseliidu ja Kaitseväe võimetuks midagi tegema meie maad ohustavate rändrahvaste hordide vastu.
Baaside lepingus 1939. aastal oli selgelt kirjas, et selle elluviimine ei tohi mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.Nüüd püütakse meid uinutada klausliga, et Marrakeshi lepe pole siduv. Need kes seda ei usu on fašistid, äärmuslased ja vastutustundetud. Täpselt samad sildid, millega püüti maha lüüa Eesti iseseisvuse taastajaid 30 aastat tagasi.
Ühesõnaga – meil on vaja relvastatud Kaitseliidu kõrvale veel teist – poliitika Kaitseliitu, et solidaarseid kaunishingi etendavad poliitikud ei saaks teist korda ajaloos muuta meie jõustruktuure mõttetuteks organisatsioonideks. Õnneks on EKRE võtnud enda peale selle rolli täie rauaga.”