Uute Uudiste kaasautor Vsevolod Jürgenson mõtisleb tänasel hingepäeval elu kaduvuse üle hetke maailmas.
“Täna on hingedepäev, aeg täis mälestusi, hella nukrust, tänutunnet. Kuni oskame mäletada ja tänulikud olla, seni on meil tulevikku, kliimakollapsile ning üha sügavamasse vaenu ja minnalaskmismeeleoludesse vajuvale tegelikkusele vaatamata.
Hingedepäeval ei saa mööda leinast, kui erilisest kirgastavast, aga ka rõhuvast ja südant painavast seisundist. Kui kallis inimene on lahkunud kõrges vanuses, elutöö lõpetanuna, on leina kergem taluda. Kui aga tegemist on ootamatu ja ülekohtuselt varajase lahkumisega, siis pole valule sageli lahendust. See puurib ja puurib, kuni laostab leinaja tervise.
Eriti valus on teada, et surma oleks saanud ära hoida. See on siis, kui toimub endatapp, surm alkoholi või mõnuainete tarbimisest või hukkub lähedane liikluskeerises.
Suitsiidide arv peegeldab ühiskonna empaatiat
Enesetappudest ja nende põhjustest räägitakse vähe ja ka siis kuidagi kiretult. Aga mida näitab see, et meie väike riik kuulub suitsiidide suhtarvult maailma esimeste hulka? Meie oskamatust või tahtmatust kaasteelisi ära kuulata, suutmatust andestada, tungi süüdistada ja sildistada?
Kui suitsiidide põhjusena räägitakse tööstressist, sügisdepressioonist, elule allajäämisest, siis tegelikud põhjused ei peitu mitte kaamose laostavas mõjus ja ületöötamises, vaid eelkõige viisis, kuidas mõõdutundetu vaenuga koheldakse poliitilisi, äri- ja tööalaseid rivaale. Kui sulle läbi sotsiaal- ja pärismeedia päev päevalt soppa kaela valatakse, katkeb ka tugevaim kannatus. Siis ei aita enam lähedaste osavõtlikkus. Ühel hetkel kõlab ärakell.
Igal aastal võtab Eestis endalt elu 200 inimest, kes võiksid veel elada. Nad valivad olematuse, sest olev on liiga karm ja talumatu. Mõelgem nende viimastele hetkedele. Ehk leiame siis endas veidi enam empaatiat ja vähem ärategemistahet.
Alkoholi- ja uimastisurmad pole paratamatus
Tegelikult on alkoholi ja uimastisurmad suitsiidi aeglasem, aga lõpptulemuselt sama fataalne vorm. Me kaotame aastas tuhandeid elusid viinapudelisse ja nõela otsa. Aga kui linnavalitsus tahab lühendada baaride lahtiolekuaega ja plaanib alkoholi müügiga tegelevate kaupluste viimist lasteasutustest kaugemale, siis kuuleme räägitavat ebamõistlikest piirangutest, mis kahjustavad ärihuve. Aga alkoholitraumade ravi ja tööeas inimeste surmaga tekitatud kahju kogu ühiskonnale, kas see ei kaalu üles vanalinna baaride kasumlikkust?
Muidugi pole alkoholiga kauplejatele kellaajaliste piirangute seadmine ja alkoholi pakkuvate joogikohtade koolidest eemale viimine piisav, et vähendada alkoholi laostavat mõju. Alkoholiga kaasnevate pahedega võitlemiseks on tarvis kompleksset lähenemist, mis sisaldab läbikaalutud sotsiaalseid abinõusid, noorsootöö ja korrakaitse tõhustamist, alkoholiliialduste vastaste kogukondlike hoiakute kujundamist, sportlike eluviiside populariseerimist ning sportimisvõimaluste avardamist ning ka alkoholikultuuri propageerimist. Alkoholiennetus on tõeline väljakutse noorsootöötajatele, mitte seksuaalvähemuste salaleu tutvustavate arutelude korraldamine.
Eesti on esirinnas ka narkosurmadega. Kas oleme tõesti tänavakaubitsejatele alla jäämas? Aga selle asemel, et rääkida võimalustest tõhustada mõnuainete vastast ennetust ja võitlust kriminaalse äriga, taotlevad kanepientusiastid selle ohtliku aine legaliseerimist.
Liikluses hukkub liiga palju inimesi
Iga kaotatud elu on Eesti sugusele väikeriigile korvamatu. Aga miks me siis lepime, et juba aastaid püsib liikluses hukkunute ja raskelt vigastatute arv samal tasemel? Jah, võrreldes üheksakümnendatega on olukord oluliselt paranenud, aga see pole piisav. Me oleme leppinud, et kui ei taha teistele jalgu jääda, pead linnas sõitma 65 ja maanteel 105-ga. Meie seadusandja ei rutta reguleerima nn mopeedauto kasutamist ja lükkab ohtlikud elektritõuksid kõnniteele jalakäijatega jõudu katsuma. Siit algabki hoolimatus.
Miks oleme nii tolerantsed huligaanide suhtes, kes hävitavad liikluskultuuri, luues eelduse inimkannatanutega õnnetuste toimumiseks? Sest oleme leppinud sellega, et maksame liiklusmoolokile kümnist surnuks ja vigaseks sõidetute näol. Aga me ei tohiks.
Hingedepäev peaks pakkuma meile rahu ja kirgastumist, sest sellel päeval on meil võimalus saada osa eelpõlvede tarkusest. Olgem siis täna üksteise suhtes tähelepanelikud. Nähkem seda, kui keegi kannatab ja kinkigem vähemalt naeratus, sest vahel aitab seegi.
Hingedepäeval võiks kasvõi hetkeks lakata meediapeks ja parastamine ning esiplaanile tõusta lootustandvad ja head sõnumid, sest pole needki kuhugi kadunud. Me võiksime tõsta gaasipedaali vajutavat jalga, loobuda kiirustamisest ja istuda pärast kalmistul küünalde süütamist koos kallite inimestega ning uurida, kas neil läheb ka hästi ja millega saame neid toetada. Me võiksime täna tunda end ühe rahvana, nagu kunagi aastate eest, kui need, kellest paljusid täna mälestame, oskasid ühendada meie käed ühise lootuse nimel.
Head hingedepäeva!”