Hoiatus Soome suunalt: Hiina kapital ja odava tselluloosi tootmine pole hea kooslus

Avalikkuse ette on imbunud vaiksed hoiatused selle kohta, et Tartusse kavandatud tselluloositehas võidakse tulevikus võõrastele, näiteks hiinlastele maha parseldada. Siin tasuks taas põhjanaabrite suunas kiigata.

Soome tselluloosiprojekte juhitakse nüüd Hiina rahaga ja Hiina vajadusi arvestades. Hiinlased on sees kõigis Soome suuremates metsaprojektides pärast seda, kui tuli teade suure Hiina investeeringu kohta Kuopiosse rajatavasse maailma suurimasse Finnpulpi tselluloositehasesse. Nüüd küsitakse, kas Soomele on sellest üldse midagi kasu, vahendab eestinen.fi ringhäälingut Yle.

Kolm ülejäänud Hiina osalusega projekti on Kemijärvile ja Paltamosse planeeritavad Boreal Biorefi ja KaiCelli tselluloositehased ning Kemisse planeeritav Kaidi biotehas. Boreal Bioref teatas märtsikuu lõpus, et Hiina paberifirma Shanying on selle peaomanik. KaiCell on sõlminud eelleppe Hiina tekstiiligigandi CHTC-ga. Kaidi biotehas on olnud hiinlaste kontrolli all algusest peale.

Üks põhjus on selles, et Hiinal pole piisavalt puitu, et rahuldada kodumaist nõudlust paberi järele, Soomes aga on olemas tooraine, mida Hiina vajab.

Finnpulpi uue tehase territoorium kattub osaliselt Metsä Groupi uue tehasega Äänekoskis ja olukorras, kus mõlemad tehased vajavad 6,5 miljonit kantmeetrit puitu aastas, toob see kaasa nõudluse järsu kasvu. Kokku tarbivad kaks tehast aga viiendiku Soome puidukogusest.

Kohalikele piirkondadele on Hiina investeering suur võit, seda nii töökohtade kui maksutulu mõistes. Tervikuna aga pilt nii ilus pole, kuna keegi ei taha, et Soomest saab tulevikus üks suur tselluloosivabrik. Ekspordiks soovitakse kõrgtehnoloogilisi tooteid, mitte suurtes kogustes odavat tselluloosi – seda isegi vaatamata heale tootlusele.

Tselluloos on isegi paberiga võrreldes madalama kategooria toode, mistõttu on selle tootmise kasv murettekitav. Aalto ülikooli keskkonnatehnika professori Olli Dahli arvates näitab järeleandmine Hiina rahale Soome metsatööstuse au puudumist. Metsatööstus saab selles süüdistada ainult ennast, kuna pole suutnud arendada piisavalt uusi tooteid. Soome vajaks hädasti rohkem kõrgtehnoloogilist tootmist.

Metsade maharaiumine kujutab endast lisaks muule ka suurt keskkonnariski. Keskkonnateema on jaganud teadlased kahte leeri: riigi palgatud teadlased räägivad, et metsa raiuda on hea, samas kui kriitikud viitavad sellega seotud ohtudele.

Helsingi ülikooli rahvamajandusliku metsaökonoomika professor Olli Tahvonen tõstatab küsimuse – milleks Soome metsi kasutatakse ja mis hinnaga. Küsimus ei puuduta siin ainult hiinlasi, seda kõike tuleks läbi arutada siis, kui metsapoliitikat kujundatakse. On selge, et investorid raiuvad nii palju kui suudavad, aga Soome avalik võim peaks jälgima, et jääks midagi järele ka süsinikoksiidi sidumiseks, vahendab Yle.

Allikad: eestinen.fi, Yle