16.06.2020
USA politsei toetuslipp: blue lives matter.
Esialgu põlvitatakse hümni ajal, siis põlvitatakse mustade ees ja lõpuks on kogu normaalne ühiskond põlvili surutud. Mõni nimetabki üle maailma levivat korratust juba tsivilisatsiooni hukuks.
Koroonakriisist tingitud eriolukorra ajal sunnitud kodusistumisest hakkasid paljudel rusikad sügelema. Kui ikka oled harjunud end tänaval välja elama ja kodus pole seda kellegi peal teha, siis lendab ühel hetkel paratamatult kaas pealt ära.
Kirjanik Kerttu Rakke usub, et rassismivastasest protestist lõhkumiseks ja laamendamiseks üle kasvanud rahutuste põhjuseks Ameerikas on suuresti see, et inimestel tuli istuda kaks kuud kodus.
“Selle pealesurutud tegevusetuse ajal hakkasid paljudel rusikad sügelema ja nüüd otsitakse, kellele pasunasse panna, aga seda kõike esitletakse ja näidatakse kui sügava sisemise eetikaga võitlust,” räägib ta Kroonikas.
„Sõltumata nahavärvist on kõikide rahvaste seas hästi nunnusid inimesi ja täielikke kaabakaid. Kõik taandub sellele, kui viisakalt ja inimlikult teistega käitutakse, kas siis, kui sõnad otsa saavad, minnakse rahumeelse piketeerimise või vägivalla teed. Ükskõik, mis värvi sa oled – sinu nahavärv ei tee sind teisest paremaks ega halvemaks,“ lisab ta.
Muusikaettevõtja Renee Meriste, kes elab ja tegutseb maailmas moodi ette näitavas Los Angeleses, rääkis, et protestijate leeris võib täheldada kolme grupp – ühed on need, kes lähevad tänavatele tõepoolest oma õigusi taga nõudma, teised on agitaatorid ehk ässitajad, kes panevad mäsu käima ja jälgivad ise asja kõrvalt, kolmandad on lihtsalt pätid ja märatsejad, kes põletavad autosid, peksavad politseinikke ja röövivad poode.
Rassivõitluse nime all on lõhe veelgi suuremaks läinud ning eriti palju on mitte ainult USA-s, vaid ka Inglismaal ja mujal, tekkinud olukordi, kus musta nahavärviga inimesed ründavad politseid ja täiesti rahumeelseid (valgeid) inimesi.
Rassismivastase võitluse egiidi all jõutakse absurdini, see, et keelatakse moorapead või „Tuulest viidud“, on üks, asi. Märksa tõsisemaks teeb aga olukorra, kus enam reegleid ei tunnistata ning toimuv võtab üha enam apokalüptilistest filmidest tuttavad mõõtmed, mida mõni on juba ammu ette ennustanud – see on see, kui tekivad gängid ja grupeeringud, kes kehtestavad oma korra ning eiravad valitsuste ja politsei käsklusi, kus sõjavägi muutub allumatuks ning kehitad hundiseadused ei tee numbrit sellest, kuid süütudi inimesi lihtsalt maha notitakse. Maailmas peetavaid arenguid vaadates pole see enam mõne ulmefilmi süžee.
Kusjuures võitlus ei käi ammugi enam vasak- ja parempoolsete vahel. Ses küsimuses on jõujooned kadunud. Maailm on ebakindel mitte ainult leviva viiruse, mille vastu inimene on võimetu, vaid ka levivate rahuolematuste tõttu, mis sellest olukorrast sünnivad. Kuid mitte iseenesest, selleks on vaja eestvedajaid ja taganttorkijaid, kes protsesse suunavad.
Nüüd on juhtunud aga nii, et asjad hakkavad kontrolli alt väljuma. Ka meil on isegi need, kes muidu end sallijatena nimetavad, ühtäkki aru saamas, et tegelikult ei olegi maailmas kõik nii must-valge (milline iroonia!), nagu on seni paista lastud.
Isegi folklorist Marju Kõivupuu avaldas oma arvamusloos, et ajalugu ei saa tsenseerida. Muidugi need, kes Londonis Winston Churchilli monumenti sodivad, pole tema arvamust lugenud.
Asi polnud tegelikult selles, keda valesti koheldi. Kõivupuu sõnul kleebivad inimesed selle probleemi juurde ka väga palju muud. “Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu tsenseerida,” kirjutas ta.
“Võtame näiteks svastika, viisnurga või – vabandage väljendust – kaabu ning mõtleme, mida see praegu meie ühiskonnas sümboliseerib ja mida see sümboliseeris veel 5–10 aastat tagasi ja kui lihtne on sealt mitte kaugemale mõelda – et kui sa kannad oma sügismantli juurde kaabut, siis järelikult sa mõtledki samamoodi.”
Kõivupuu tõi näiteks 90. aastatel ilmunud folkloorikogumiku “Neeger päevitab”, millest hiljem tekkis sama probleem, et kas etnilised naljad, mida tehakse teatud etniliste rühmade IQ, nahavärvi ja harjumuste üle, on tänapäeva ühiskonnas lubatud.
Loosungite „mustade elu loeb“ kõrvale on tekkinud „valgete elu loeb“ ja „siniste elu loeb“. Viimases vihjatakse politseinikele. On huvitav ja kokkusattuv detail, et USA politseitoetust väljendav tähelipp on sini-must-valgetes värvides, kus õhuke sinine joon viitab piltlikult politsei positsioonile ühiskonnas kui vägivalda ja kaos tagasi hoidvale jõule.