Enne hundiseaduste aja saabumist peeti kirikut pühaks paigaks, kuhu ei astunud isegi põrgulise kabi – nüüd aga kirjutatakse sotsiaalmeedias sellest, kuidas politsei käib kirikus koroonapiirangutest kinnipidamist kontrollimas.
“Astuti palvelaulu ajal ligi ja kontrolliti maske. Olime väikeste lastega rahulikult teistest eemal (kuigi kirik on niigi tühi), sellegipoolest sunniti lahkuma. Peaks vist õnnelik olema, et laste ees käsi raudu ei pandud ja trahvi ei saanud. Teises kirikus kontrolliti covidipasse,” kirjutatakse sotsiaalmeedias juhtumist Pärnus.
Eestis on vähe kogudusi, kuhu tuleb rahvast massiliselt, enamasti on kirikuskäijaid vähe, needki vanemad inimesed, kes oma riskigrupi staatuse tõttu hoiavad piirangureeglitest kinni, pealegi on kirikus õpetaja näol märgatavalt suurem autoriteet kui on üks politseipatrull – miks peavad mundrimehed üldse pühakotta ronima? Kindlasti saaks koostöös kogudustega lahendada see küsimus nii, et politsei pühalikke palvusi ei sega.
Kirikut on alati peetud ka varjupaigaks, kuid nüüd näib politsei rõhutavat, et nende käest ei pääse keegi ka risti all ja altari ees viibides. Tegu on väga moraalse ja eetilise küsimusega – kui enam ka kirikus ei saa ennast kaitstuna tunda, siis kuidas saab turvaline olla ühiskonnas üldse?
Hundiseaduste ajad on tagasi. Tšekaa kontrollib kirikuid.
