Kohtla-Järve eestikeelse kooli ümber toimuva taustal räägib idavirumaalane Ülo Palmet sellest, kuidas venestamise ja vale regionaalpoliitikaga hävitatakse sealmail eestlus.
“Iga riik on nii tugev ja terve, kui tugev ja terve on tema rahvas. Ausus, töökus, kodu- ja kodumaa armastus – need on väärtused, mida iga oma riigist lugupidav kodanik peab austama. Oma riiki – mis nüüd juba ligi kolmkümmend aastat iseseisev Eesti Vabariik on olnud – tuleb hoida ja tema eest olude sunnil ka võidelda, sest vabadus ja iseseisvus pole niisama kingitusena antud.
Kaitsepolitsei (KAPO) on oma aastaraamatutes riigi julgeolekuohtude kohta väitnud, et meie riigi julgeolekuoht pole möödunud aastatega võrreldes vähenenud ja et riigireeturite värbamiskatsed idanaabri poolt on aktiviseerunud ning isegi suurenenud ja kasutusele on võetud naaberriikide nn. „pehme“ mõjutamise strateegia.
Mis meie suurel ja võimsal idanaabril viga on, et ta meid vaenab ning teeb omalt poolt kõik selleks, et meil, eestlastel, oma kodumaal äärmiselt ebamugav elada oleks ja et kaoks peremehetunne ning hakkaksime oma rahvust maha salgama? Et me oleks russofoobid ja et vene rahva (ja vene keelt kõnelevate inimeste) seas oleks eestlaste suhtes piisavalt vaenuseemet külvatud ega toimuks eesti- ja venekeelsete inimeste lõimumist.
Ma arvan, et meie idanaabril – kes on meid korduvalt vallutanud ja kelle haardest oleme suutnud välja rabeleda, on omamoodi bütsantslikud õiglusest ja õigusest arusaamad, mis lähevad kardinaalselt lahku läänepoolsete tsiviliseeritud Euroopa riikide arusaamadest.
Vene riik on Rooma ja Bütsantsi impeeriumi aujärje pärija. Venelaste maailm jaguneb mustvalgelt kaheks: – meie ja kõik teised ehk mittevenelased. Vene rahva maailmapildi aluseks võib lugeda 15. sajandi lõpul vene õigeusu munga Filofei poolt välja töötatud Kolmanda Rooma doktriin, mis väidab, et venelased on eriliste õiguste ja privileegidega Jumala poolt väljavalitud rahvas, kes on loodud maailma valitsema ja et vene rahva kohta kehtib Jahve tõotus: „Iga paik, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile!“
Venelased kujutavad endale ette, et nad on „valitud rahvas.“ Valitud ehk Jumala rahvas suhtub kunagi enda alluvuses olnud väikeriikide põlisrahvastesse kui alistatud rahvastesse. Jumalarahva poolt eest ära aetud inimese kotta elama asumine on valitud rahvale loomulik asi.
Valitud rahva maailmapilti on selline õiguse ja õigluse tõlgendamine jäänud siiani püsima, sellega seondub neile iseloomulik messianistlik suhtumine endast nõrgematesse naaberrahvastesse.
Kuna Venemaal pole kunagi olnud demokraatlikku riigikorda ning ta on pikki aastaid raudse eesriidega läänemaailmast eraldatud olnud, siis puudub neil ka demokraatliku riigikorra kogemus ning nad ihalevad end valitsema autoritaarset valitsejat (head tsaari), kes tooks õnne nende õuele ega laseks tohutult suurel riigil laguneda.
Vene valitsusele ja inimestele läheb selline maailmapildi tõlgendamine hästi peale sest sajandite kestel toimunud bütsantslikud arusaamad on visad taanduma. Ikka nostalgitsetakse kadumaläinud impeeriumi järele ja püütakse seda taastada.
Etnosed sünnivad, kasvavad ja läbi kasvuraskusi trotsides saavad täisealisteks; puhkevad õitsele, et siis peale viljade valmimist rahulikult hääbudes anda ruumi teiste rahvaste tekkeks. See on vääramatu loodusseadus. Aga etnosed võivad ka enne täisealiseks saamist vägivalla ja alanduste tõttu piinarikkalt surra.
Kes peab aga eestlast kaitsma tema enda kodus? Loomulikult peab see olema tema enda riik. Aga kui riik langeb salakavala hüdra nähtamatute mürgiste kombitsate küüsi, siis pole ta ka enam võimeline kaitsma oma kodanikke nende enda kodus.
Eestimaa on nii väike, kuid siin on siiski meie kodu. Me pole kohustatud oma koju lubama võõraid, kes hakkavad nõudma, et me ennast maha salates ja piiritut külalislahkust üles näidates võõraste reeglite järgi elama hakkaksime. Oma emakeele unustama peaksime ja oma kodu loovutama kellelegi, kel endal ääretult suur maa kasutada, aga kel sellest ikka veel väheseks jääb.
Eestlastena peaksime endast ikka rohkem lugu pidama, et ka edaspidi oma isade maal vabade inimestena elada saaksime. Oma rahvusriigil ja vabadusel on hindamatult suur väärtus. Seda tuleb hoida.
Ida-Virumaa linnades on valdav elanikkond Vene rahvusest. Eestlasi on linnadesse vähe elama jäänud. Alutaguse vallas on seni veel peale Alajõe ja Vasknarva külas eestlased ülekaalus.
Maaelu arendamise kõlavate loosungite varjus hääbub maaelu vaikselt, sest maainimestel pole kohapeal piisavalt tööd. Tööle sõidetakse linnadesse.
Mul on kaks poega kes elavad Iisakus. Vanema poja töökoht on Rakvere linnas. Selleks, et tööl käia, peab ta iga päev maha sõitma 160 kilomeetrit. Noorem poeg töötab Jõhvis. Jõhvi on Iisakust 30 kilomeetri kaugusel.
Noored, nähes maaelu perspektiivitust, loovad oma eluasemed ja perekonnad linnadesse. Neid noori jäävad mälestama kunagiste kodutarede kustunud aknad. Iisakus, Alutaguse valla keskuses, suleti postkontor ja sümboolne hoone pandi müüki.
Iisaku elanikud võitlevad ennastsalgavalt oma eestikeelse ja eestimeelse gümnaasiumi säilimise eest, mida tahetakse sulgeda. Nad teevad seda nii, nagu seda teevad Kohtla-Järve eestlased, kelle eestikeelset Pärnamäe gümnaasiumi tahetakse samuti reeturlikult likvideerida. Kuni elab veel Maa – elad ka Sina, Eestimaa.”