Kui pärast Marian Võsumetsa, Maria-Ann Rohemäed, Mari Metsa, Kaili Maltsa ja veel paljusid nais”ajakirjanikke” tundus, et tänapäeva Eesti meedias töötavadki tibireporterid, ideoloogilised bimbod, aga viimane aeg pakub meeldivaid üllatusi.
Näiteks Liisu Lass ERR-ist pole kaasa läinud paljude ringhäälingu reporteritega, kes kohtlevad peaministrit siidikinnastes ning sisuliselt söödavad talle ette küsimusepüstitusi, millele tollel on hea vastata. Liisu Lass juhtis julgelt tähelepanu sellele, kuidas peaministri jutt ei klapi ning valitsusjuhi üllatus oli silmnähtav – mis, mind ei toetatagi, vaid sunnitakse selgitama.
Delfi/EPL-i “faktikontrolli” on tõsised tegijad juba ammu naljanumbriks pidanud, kuid see seltskond jätkab meediamaastikul laiutamist, nagu oleks tegu Iraani kombluspolitseiga. Paljud inimesed küsivad: kes andis neile selleks õiguse, kus on neid atesteeritud, mis institutsioonilt on nad saanud volituse?
Kuna “faktikontrolli” on kritiseerinud peamiselt need, kelle pihta see kamp põmmutab, siis on nad saanud segamatult jätkata. Nüüd aga kostab ka peavooluajakirjandusest kriitikat, viimati Postimehe majandusajakirjaniku Liina Laksi sulest: “Faktikontroll on üks veidramaid ja eksitavamaid ajakirjanduslikke žanre, mis viimastel aastatel välja on ujunud. Tunnistan ausalt, et ka «tavaline» ajakirjandus on igasugust soga täis ja neid vigu, mida ma ise teinud olen, ei jõua keegi kokku lugeda. Sealjuures ei pretendeeri aga tavaline ajakirjandus viimsele tõele ega pane asjale külge suurelt ja rasvaselt «tõe» ja «vale» silte.”
Võib-olla ongi “faktikontrollile” vaja seda, et kriitika tuleks “omadelt”, sest nende suust, kelle pihta “kontrollijad” paugutavad, ei tunduks see objektiivsena. Õnneks on mõned professionaalsemad ajakirjanikud nüüd neil teemadel sõna võtmas.
Ajakirjanikud, te ei pea EKRE-t ega SAPTK-d, Objektiivi ja Uusi Uudiseid, Helmesid ega Vooglaidusid armastama – just vastupidi, olge konstruktiivselt kriitilised, kui on põhjust, aga olge seejuures ka objektiivsed ja professionaalsed, ilma poliitikast või ideoloogiatest tekitatud silmaklappideta. Pange vahepeal pähe “Sitsiilia kübar”, nagu ütleb Tom Hagen “Ristiisas” ehk ärge olge lugude kirjutamisel ei asjaosaliste poolt ega vastu, vaadake sündmustele neutraalselt ja kajastage neid nii, nagu vaataksite kõrvalseisjana. Ei pea tingimata toimetuse uksest väljuma sooviga EKRE-le “ära teha”. Ehk suudate nii taastada usu Eesti ajakirjandusse ja võita kogu ühiskonna, ka konservatiivide, usaldus.
Igal juhul tunnustus eelnimetatud naisajakirjanikele Liisule ja Liinale ning loodetavasti ei tembeldata teid oma toimetustes nüüd “EKRE agentideks”. Ja kogu peavoolumeediale: kui te teeksite oma tööd erapooletult ja professionaalselt, siis poleks Uusi Uudiseid ega Objektiivi vajagi. Praegu te ei tee seda ja sellepärast olemegi me olemas.
Uued Uudised