Iivi Anna Masso oli president Toomas Hendrik Ilvese nõunik Vabariigi Presidendi Kantseleis Kadriorus. Ta töötas selles ametis alates 2013. aasta jaanuarist kuni 2015. aasta märtsi alguseni. Masso ülesannete hulka kuulus presidendi nõustamine välis-, julgeoleku- ja sisepoliitika küsimustes ning oluliste avalike esinemiste (kõnede ja artiklite) ettevalmistamine.
Käesoleval nädalal on ta jaganud mälestusi samal ajal Kadriorus töötanud kolleeg Ülle Madisest ning rääkinud lahti, millist rolli Ülle Madise Masso tagandamisel nõuniku positsioonist mängis.
Masso kirjeldused panevad küsima, kas tõesti Eesti ja eesti rahvas vääribki sellist presidenti.
Alljärgnevalt Iivi Anna Masso kirjutatu tema Facebooki lehelt:
„Veel paar sõna Ülle Madisest.
Ma ei jälgi enam väga ammu Eesti poliitikat. Ehkki mul on veel sotsiaalmeedia kontakte Eestist, on algoritmid ilmselt juba ka harjunud mu tähelepanu mujale juhtima. Sinna, kuhu olen ise seda suunanud. Tulevikku. Headele asjadele. Ma ei tea Eesti poliitikast, valimistest, poliitikutest, võimumängudest, praegusel ajal eriti midagi, sest ma ei taha teada. Pole vaja.
Ülle Madise istutamine õiguskantsleriks
Niisiis tuli mulle eile üllatusena info, et mu kunagine kolleeg Ülle Madise on sisuliselt juba Eesti presidendiks tehtud. Või tehakse, kohe-kohe. Kulisside taga on kokku lepitud. Nii nagu Eestis tehakse. Samamoodi, kulisside taga, tehti Madisest 11,5 aastat tagasi õiguskantsler, ehkki see ametikoht, see institutsioon pidanuks olema poliitilistest institutsioonidest, ka presidendist, sõltumatu.
25.11.2014 kutsus tollane president Ilves erakondade esindajad nõupidamisele Kadriorgu. Ma olin siis Ilvese nõunikuna seal tööl, aga ei osalenud kohtumisel. Arvasin, et see puudutas lähenevaid valimisi. Eksisin.
Selgus, et Ilves kutsus tol päeval erakonnad Kadriorgu, et leppida nendega kokku Madise asetamisest õiguskantsleriks.
Istuv president istutas kantsleriks omaenda tollal talle töötanud õigusnõuniku, kulisside taguse nõupidamise tulemusena. Kaugel igasugusest sõltumatusest. Kaugel avatud, vabast konkursist sellele ametikohale.
Õiguskantsleriks saades palkas Madise veel oma büroo direktoriks kolleegi Kadriorust, Ilvese varasema nõuniku Olari Koppeli, kes Kadriorust kunagi õieti ei lahkunudki, ja kellel ei olnud haridust ega kogemusi ei juhtimise ega juura alalt.
Ringlev uks ringleb edasi. Vabariigi Presidendi Kantseleist õiguskantsleriks ja tagasi. Ikka kulisside taga. Mitte avaliku konkursi kaudu. Mitte avalike valimiste kaudu. Eesti moodi.
Madise on inimene, kelle silmad ei naerata, kui suu naeratab. Kunagi.
Minu tutvus Madisega piirdus minu ajaga Kadriorus tööl — kaks aastat, kaks kuud, kaks päeva, 1.1.2013— 2.3.2015. Mul polnud temaga mingisugust kontakti ei varem ega hiljem. Ei olnud ootusi, kartusi, eelarvamusi. Lihtsalt paar aastat tööalast kontakti.
Kui peaksin iseloomustama inimest ühe sõnaga, siis oleks see: külm.
Ülle Madise on inimene, kelle silmad ei naerata, kui suu naeratab. Seda võib pildiltki näha. Zhestid on õiged. Avalikkuses isegi sõbralikud. Sõnadki võivad õiged olla. Aga silmad ei naerata. Kunagi.
Kui lisaksin sõnu, siis tuleb meelde: kuri. Agressiivne. Vihane. Tige.
Äärmiselt ambitsioonikas. Võistlev. Need olid minu muljed sellest inimesest. Kolleegist. See, et ta minu vastu juba ette vaenulikult oli meelestatud, tuli ilmselt sellest, et president Ilves, kas tõsimeeli või mitte, pahatahtlikult või mitte, hüüdis välja minu nime augustis 2011, kui teda koos Indrek Tarandiga enne teisele ringile valimist TV-testiti; küsiti, keda nad enda järglasena presidendina näha tahaks.
Ma ise ei osanud seda väikest repliiki tollal tõsiselt võtta. Küll aga on võimalik, et juba siis vabariigi ülimast esindusametist unistav Madise nägi mind ühtäkki konkurendina, ja suhtus vastavalt. Nagu ka mõned välisministeeriumi ametnikud, eriti Marina Kaljuranna sõpruskond, kuhu kuulus ka mu hilisem eriti vaenulik kolleeg Kai Kaarelson.
Minul ei ole võimalust mõjutada Vabariigi Presidendi valimisi. Ega tahtmistki. See, et Madise antud kohale millalgi tõstetakse, või püütakse tõsta, on olnud ammu justkui endastmõistetav. Ma lihtsalt ei teadnud, millal see toimub. Nüüd see tuli pisut äkki.
Rahvas väärib oma juhte
Millalgi lootsin, et kui mu raamat Kadrioru kogemustest oleks avaldatud enne, kui see juhtub, poleks Madisest presidenti tulnud. Võib-olla see on üks põhjus, miks kirjastajad ei nõustunud raamatut avaldama. Nüüd pole enam palju midagi teha. Rahvas väärib oma juhte, ja lõpuks osutus ju ka too president, kelle teenistuses ma ise koos Madisega paar aastat veetsin, täiesti empaatiavõimetuks sadistiks, kes ainuüksi valelike kuulujuttude põhjal mõnuga oma lojaalseima nõuniku bussi alla viskas. Traditsiooni siis jätkatakse. Ei midagi uut.
„Võiksid olla meelitatud, et meedia esitab sind pandavana“
Kirjutasin juba eile (toim. 19.08.2026), sest üks kena inimene oli lugenud mu varem (eesti keeles Vikerkaares veebruaris 2015) avaldatud artiklit sellest, kuidas mind Kadriorust välja söödi, ja ühendanud juhtunu Madise presidendiambitsioonidega. Tõepoolest, see, kuidas õigusnõunik Madise oma kolleegi ja ülemuse laimamisse suhtus aastal 2014, kui valelikud kuulujutud meediasse paisati, andis ja annab endiselt mulle alust uskuda, et Madise oli juttude levitamisega ka ise seotud. Tema vaenulikkus minu vastu oli varjamatu, ja kasvas kahe aasta jooksul.
Toimetuse märkus: meediasse paisatud valeskandaali kommenteeris Ülle Madise sõnadega „Võiksid olla meelitatud, et meedia esitab sind pandavana“
1) See märkus: “Võiksid olla meelitatud, et meedia esitab sind pandavana”. Kas see on tõesti õige viis, kuidas presidendi kantselei jurist peab reageerima presidendi ja kolleegi kohta esitatud laimule?
Isegi kui Madise ei oleks ise olnud levitajate hulgas, siis kas Eesti tahab presidendiks inimest, kelle suhtumine seadusesse, kolleegidesse ja kogu presidendi institutsiooni on selline?
Selmet juristina ja õigusnõunikuna oma kolleege ja institutsiooni kaitsta, mõnitas ta mind, ja paljastas poolkogemata oma üllatavalt suurt informeeritust antud loo telgitagustest laimulehtede toimetuste poolt.
(Juhul, kui süüdistust osaluses levitajana peetakse ebaõigeks, võiks Kroonika ja Postimehe tollased juhid paljastada laimu lähted — Madise puhastamiseks, juhul kui ta on laimu levitamises meediasse süütu.
Teatavasti möönis Postimehe vastutav väljaandja Mart Luik meilis, mis mul on alles, juba neli päeva pärast laimu avaldamist, 21.4.2014, et ta teab, et ta leht avaldas valeinfot, aga ei nõustunud seda avalikult tunnistama. Ja ei ole ikka veel tunnistatud. Nüüd hiljemalt oleks aeg neil lehtedel vähemalt paljastada, kes neile omal ajal valeinfot ette söötis, või avaldada käskis. Puudutas asi ju ka riigi presidenti. Miks see peab ikka veel kaitstud saladus olema?).
Madisele ei piisanud kantseleis õigusnõuniku rollist, ta tahtis kontrollida kõike kodumaist
Madise jäi mulle meelde äärmiselt ambitsioonika ja võimuahnena. Talle ei piisanud kantseleis oma õigusnõuniku rollist, seaduste põhiseaduslikkuse kontrollijana. Nii nagu Kaarelson hiljem tahtis saada endale absoluutset kontrolli president Ilvese välismaal peetavate ja rahvusvaheliste kõnede üle, nii tahtis Madise kontrollida kõike kodumaist.
Kummagi puhul oli Venemaa kriitika tihtipeale see, mida nõunikud presidendi kõnedest välja tahtsid jätta. Seda eriti Kaarelson. Minule jäi tänamatu roll presidendi “oma hääle” kaitsjana. Mul olid enda mõtete väljendamiseks oma kolumnid, kui ma midagi öelda tahtsin.
Kantseleis püüdsin hoolitseda selle eest, et presidendi kõnedesse jääks presidendi mõtted. Selle eest sain karmilt karistada — lõpuks ka presidendilt endalt. Täna täpselt 12 aastat tagasi, 20. augustil 2014, kui viimistlesime president Ilvese taasiseseisvumispäeva kõnet, hakkas Madise minu peale sõna otses mõttes röökima, ja karjus kõigile kuuljatele: “Kui mina oleks president, siis sellist nõunikku ma küll tööl ei peaks!”
Siis, sellist, nagu mina. Miks? Sest ma ei nõustunud, käsikirja hoidjana, võtma kõnest välja üht keskset presidendi mõtet. See mõte sisaldas kriitikat Venemaa suhtes.
Madise oli eestikeelsete kõnede ümber tihti agressiivne, raevukas, vihane
Madise oli eestikeelsete kõnede ümber tihti agressiivne, raevukas, vihane.
Kord tahtis ta visata Ilvese iseseisvuspäeva kõnest välja kõik IT-ga seotu — see jäi sinna sisse; kord eemaldada ÜRO inimarengu aasta-aruande avaldamiskõnest kõik naiste võrdõiguslikkusele viitava (teadmiseks Madiset täna toetavatele liberaalidele ja feministidele!) — see jäi sisse ja Ilves rõhutas seda veel eriti.
Nii et Madise ei saanud alati, mida ta tahtis, ja siis oli ta vihane.
Ta pakkus presidendi kõnede asemele täiesti omi tekste, loosunglikke ja tühje.
Ta esitas neisse avatud põlgust vaeste ja viletsate vastu. Ta oli kõrk ja ülbe mitte ainult oma kolleegide, vaid ka presidendi enda vastu, eriti selja taga: “Ah, presidendil võib mingeid oma mõtteid olla, me viskame need kõik välja!” See tsitaat pärineb veebruarist 2014, iseseisvuspäeva eel.
Ka siis ei läinud Madise pakutud variandid kõnest Ilvese omade asemele läbi.
Veebruaris 2015 sai Madise koos Koppeliga kõnetegijana lõpuks vabad käed. Mind oli sisuliselt juba elimineeritud, ja Madise teadis seda enne kui ma ise sellest teada sain. Ta kuulutas rahvale ümberringi, et tema on kõne eest vastutav, veel siis, kui presidendi ametlikus kalendris oli selle ülesande täitjana minu nimi. Tolle 2015 kõne pealkirjaks sai “Tõde tõuseb, vale vajub”. Minu Vikerkaare artikli pealkiri “Vale tõuseb, tõde vajub” on vastus sellele. Kahjuks näen oma pealkirja endiselt sobivamana kirjeldamaks Eestis toimuvat.
Madise kommentaar Obama külaskäigu kohta Eestis, oleks olnud rahvusvaheline skandaal
Jätan siinkohal tsiteerimata, mismoodi Madise kommenteeris augustis 2014 president Obama külaskäiku Eestis. Piisab, et märkus oleks avalikuna olnud rahvusvaheline skandaal.
Madise võib, loomulikult, vaidlustada mainitud ütlemisi, sõna sõna vastu. Ma ei lindistanud kõnet enda ümber, aga ma pidasin päevikuid. Päevikutest sai raamat, mida pole veel avaldatud.
Madise kui üks osaline valede võrgu punumises
Ülle Madisest tuleb ilmselt Eesti president.
Minul pole võimalust seda protsessi peatada. Kõige juhtunu järel käin Eestis minimaalselt ja jälgin seal toimuvat minimaalselt — sellepärast, mis minuga meedias ja Kadriorus tehti, aga eelkõige sellepärast, et vale tõepoolest tõusis ja tõde kadus, ja mitte ükski inimestest, kellega olin koos töötanud, kes teadsid, et minu kohta kirjutati valesid, et mind koheldi ebaõiglaselt, et minu väljaviskamine oli alatu, seadusevastane ja kõigi võimalike demokraatliku riigi väärtuste ja loosungite vastane, mitte ükski neist ei tõusnud avalikult tõde välja ütlema.
Madise, oma tollases (ja ka järgnevas) rollis, oleks olnud üks esimesi, kes seda oleks pidanud tegema. Et ta valis vale, ja võitis sellest, vabanedes tülikast “konkurendist”, annab mulle alust oletada, et ta oli ise üks, mitte väheoluline, osaline valede võrgu punumises.
Iga rahvas väärivat oma juhte. Madise sooritab vabariigi esi-esindusrolli kindlasti asjakohaselt. Valitseb ennast, ei lähe raevu ja hakka avalikult alandama oma riigi kodanikke, nii nagu ta tegi valitud kolleegidega, ja selja taga ka ülemusega, eelmisel ringil presidendilossis. Naeratab, ehkki mitte silmadega. Loeb ette õiged sõnad õigel ajal. Eriti kui tema enda valitud nõunikud tal seda teha lasevad. Mind, Eestist eemal, asi tegelikult ei puuduta. Pöörlevad uksed ja kulisside tagused kokkulepped jätkuvad. Igaüks, kes klubisse kuulub, saab oma osa omal ajal.
Eri asi on see, millal Eestist saab see demokraatlik riik, milliseks ta ennast 35 aastat tagasi kuulutas. Millal kaob Nõukogude Liit Eestist lõplikult. Veel ei ole see juhtunud.“
Uued Uudised
Samal teemal Presidendiks läbikukkunud õiguskantsler ja lasteombudsman?
