Ilma naisteta on kurb maailm… eriti kui nad on muutunud sooneutraalseks

Kui ma ühel hommikul trammi peale astusin, trügis nii minu ees kahest noorest naisest tõugeldes mööda ebaviisakas meesterahvas. Daamid vaatasid sellise ebahärrasmeheliku käitumise peale ilmselge nördimusega.

Mina kuulun veel sellesse põlvkonda, kes naistele tähelepanelikkusest eeliseid pakuvad, kuid nende naiste peale vaadates mõtlesin, et juba nende keskiga möödub tõenäoliselt feministlikus võrdsusühiskonnas, kus valitseb sootute olelusvõitlus. Armastust, mis selle võitluse summutaks, pole siis ehk enam olemas.

Praegused keskealised ja vanemad mehed üritavad veel härrasmehelikud olla, nooremad mehed aga on juba komplimentide ja muude tähelepanuavaldustega kitsid, sest pole ju teada, ega meeldima hakanud kaunitar pole feminismist nakatunud. Arvata võib, et järgmine põlvkond noori mehi suhtub naistesse kui semudesse, seltsimeestesse ja kaaskodanikesse – ja seda tõsiselt, sest neid on nii kasvatatud.

Praegu naudivad isegi kõige feministlikumad naised jäänukeid sellest, kui nende vastu tähelepanelik oldi, kuigi ise nad seda ei tunnista – kui meespoliitik ütleb naispoliitikule halvasti, siis esmane reageering on endiselt, et kuidas ta naisele nii ütles! Siis meenub naiseks olek küll! Aga järsku ütles mees niimoodi naisele juba kui kamraadile, mitte kui daamile?

Suurimaks kaotajaks sooneutraalses ühiskonnas jäävad naised, sest ei Jumal ega Loodus (sõltuvalt lugeja religioossusest) pole kahte sugu füüsiliselt võrdseks teinud. Tulevikumehed ei aita ilmselt kolleegil rasket kasti ülemisele riiulile tõsta, rahvarohkesse bussi trügides kasutavad sootute olendite olelusvõitluse reegleid ehk kelle õlad tugevamad, see jõuab pärale; ja isegi vägivald, kus mees peksab naist, pole enam vägivald õrnema soo kallal, vaid füüsiliselt tugevam isend kasutab üleolekut nõrgemast. Peksvast isendist nõrgem mees ei sekku, sest varem selleks tõuganud härrasmehelikkust pole enam ollagi, aga muidu – miks sa sekkud omasuguste tülisse, kui saad tõenäoliselt ise tappa!

Jah, see on kergelt õelutsev jutt, aga feminismimaal Rootsis ongi juba üles kasvatatud põlvkond noori mehi, kes teavadki, et mees ja naine on võrdsed, ja teise asjadesse sekkumine põhjusel, et tal on naise sootunnused, ei ole soovitatav – saad ahistamise või diskrimineerimisesüüdistuse kaela.

Meil võib avalikus ruumis näha vaid neid armastavaid paare, kes on juba teineteise leidnud (ilmselt internetist). Inimesi kõrvalt jälgides võib hoomata, et mingit flirti, silmsideme otsimist ja meeldivusnaeratusi lihtsalt enam pole. Kui palju on veel mehi ja naisi, kes on täiesti võõrastena kokku saanud tänaval, ühistranspordis ja kauplustes sel moel, et üks neist on teist kõnetanud?

Lõpetuseks veel üks juhus. Väljusin Estonia peatuses bussist koos ühe olevusega, kellel oli poisipea ning riietus ja muu olek vaid lubas oletada, et tegu peaks olema naisega. Üle tänava kiriku hoovis toimus samal ajal mingi üritus, kus naised olid kõik rätikutega, tõenäoliselt usulistel põhjustel, sest mitmes religioonis peetakse naiste lahtiseid juuksed mehi ahvatlevaks. Niisiis, feministlik poisipea ja usuga reguleeritud kaetud pea.

Mitmetes ühiskondades aga tähendasid pikad ja lahtised juuksed naise vabadust ja sõltumatust. Aga mis eriti huvitav – pöetud pead, nii naistel kui meestel, olid tavaliselt orjadel. Feministid aga peavad poisipead võrdsuse tunnuseks. Ilmselt pole nad märganud, et on sattunud ideoloogiate, poliitika ja ebanormaalsuste orjusesse – nad on lahutanud yini ja yangi, mees- ja naispoole.