Vabadusvõitlejad mälestavad lahkunud sõjameest Boris Takki, keda meenutab Erki Nurk.
Boris Takk sündis Viljandis 12. septembril 1925. aastal. Lapsepõlves omandas ta lastehoius saksa keele ja said selgeks nii esinemisoskus kui noodid, millele hiljem lisandusid sportvõimlemine jm, kuni suuremaks huviks kujunesid vettehüpped, kus Boris sai juulis 1943 Eesti noorte meistriks vettehüpetes.
Tehnikahuvilisena astus Boris 1942. aastal Tartu tehnikumi masinaehitust õppima, kuni 1943 sai laomehe koha sõjaväe autoremonditöökojas praktikal olles, ja perega loodeti, et perekonna ainus laps pääseb sõtta minekust. Kuid siiski Boris mobiliseeriti ja sõjatee algas 3. novembril 1943.
Sõjakäik: Heidelaagrisse jõuti 17. novembril. Boris sattus III ringi 36. barakki nimega “Kindergarten”. Hinlegen!-Auf! Marsch -Marsch! – nii igapäevaselt, kuni noorsõduritest valiti välja 500 noort, kes lahkusid Ukrainasse Pz.Gren.Btl.”NARVA” täienduseks. Boris väljavalituks ei osutunud ja õppused käisid edasi, kuni jõulude aegu haigestus ta difteriiti ning seejärel kohe ka kollatõppe.
Tervenenuna saabus Eestisse Kloogale 25. veebruaril 1944 ja komandeeriti tänu sealsetele Viljandi poistele ning keeleoskajana ühe grupiga Berliini ja Dresdenisse. Tagasi saabuti peale 9. märtsi Tallinna pommitamist, 17. märtsil andis Boris alles vande ja kuna tervis hakkas jällekord käest minema, siis enne rindele saatmist läks hüppesse koju, kus ta organiseeriti haiglaravile.
Paranenuna läks ta tagasi Kloogale Genesungs Komp.`sse, kust komandeeriti Art. Rgt.20 `le Leetu hobuseid tooma. Naasnuna valiti sohvrid-mootorratturid Alaveresse/Kehrasse koolitusele. Kehrast saadeti Narva rindele remonditud autod, ühe roolis ka Boris.
SS-Jagdverbandi`i koosseisus saadeti Boris Tartu ja Peipsi äärde partisane püüdma, kuni bensiinipuudusel tegevus lõpetati ning naaseti Kehrasse. Alaveres likvideeriti autokool ja Boris sai käsu suunduda väikse grupiga diviisi staabi juurde Kuremäele, edasi Jõhvi, ja peatuti Konsu järve ääres mõned päevad kuni kogu rinde taganemisel läbi Rakvere ja Tapa Tallinnasse, kust Boris otsustas minna koju Viljandisse vanemate juurde.
Edasi järgnesid varjamised ja metsavenna elu kuni kuulutati amnestia, Boris tuli välja ning jätkas õpinguid Viljandi Gümnaasiumis. Rahvamuusikuna tegutses ansamblis “Lustipill”, mille raames musitseeris ja oli sõbraks ka siinkirjutaja isaga…
Boris lahkus meist 5.8.2020. Puhka rahus, hää Sõber!”