Postimehe gallup uuris lugejatelt, et “Kas usud, et merepõhjast üles toodud vööriramp annab vastused Estonia huku kohta?” ning 80 protsenti usub, et ega ei anna küll.
“Selle vöörirambi ülestõstmine ei anna mitte midagi, ikka üks hämamine käib, tehakse vaid nägu nagu uuritaks midagi,” kirjutab EKRE poliitik Edmond Penu sotsiaalmeedias, ja see arvamus peegeldab väga paljude seisukohta.
Kuigi paljud võivad uskuda, et ega seal midagi uurida pole, vöörirambi raud väsis ja murdus, usub enamik siiski, et Estonia hukus ei tahetagi selgusele jõuda. Selleks ei pea vandenõuteoreetik olemagi, piisab sellest, kui jälgida, millist vastukaja iga järjekordne uurimine tekitab.
Kõigepealt vahendab meedia kiirelt erinevaid seisukohti, mis ütlevad, et seal pole midagi uurida; et jälle rikutavat hauarahu; et varasemad uurimised pole midagi andnud jne. Luuakse foon ettevõtmise mõttetusest.
Kui midagi avastatakse, siis järgneb konstanteering, et selles pole midagi uut; et sellele on loogiline seletus; et nii palju aega hiljem ei saa enam põhjapanevaid järeldusi teha jne.
Lõpuks sumbub kogu uurimine, sest ka tõeotsijad väsivad vastutegevusest ja kinnitustest, et nende töö ei olevat mingeid täiendavaid tulemusi andnud. Estonia huku uurimise saagasse lisatakse veel üks läbikukkumine, millele viidates saab öelda, et näete, kui palju on uuritud ja ükski “vandenõuteooria” ei ole tõeks osutunud.
Nii jääbki üle usaldada vaid silmi ja kõrvu, mis ütlevad paraku, et kuigi Estonia hukk vajaks lõplikku selgust, põrkab mistahes uurimine kohe mingi nähtamatu seina vastu. Nii jääb ka kahtlus, et on keegi, kes ei taha lõplikku selgust selle kohta, mis tol tormisel septembriööl Läänemerel ikkagi juhtus.
Uued Uudised