1990. aastad olid suurtest raskustest hoolimata ilusad ajad, sest siis veel saadi aru sellest, miks Eesti riiki üldse vaja on. Nüüd muutub see üha enam küsitavaks.
Tollal räägiti, et riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Räägiti, et riik peab inimestele võimalused andma ja siis saavad nad ise hakkama. Et inimesed peavad saama olla ettevõtlikud ja riiki peab vähe näha olema.
Olemuslikult ongi ju riik üks suur seltskond inimesi, kes tegutsevad oma alal ja annavad seejuures õiguse ühisküsimusi lahendada väikesele seltskonnale, kes koordineeriks seda ühistegevust.
Eesti ühiskonnas eksisteerivad inimesed juba ammu riigi jaoks ja selle olukorra on loonud Reformierakond. Vaadakem kasvõi nende algatatud tohutuid maksutõuse – inimesed ja ettevõtted ei tegutse enam oma loovuse ja võimaluste järgi, nautides selle tulemeid (koos õiglase osaga ühiskatlasse), vaid nad nuumavad riiki. Endal võib halb olla, aga riik peab suured rahad kätte saama. Riik on nagu Moolok, kes imeb ühiskonnast elujõu välja.
Just Reformierakond oma satelliitidega ehitab seda riiki, mis võtab põhiosa inimeste toodetud väärtustest enda kätte ja kukub seda siis pisku kaupa laiali jagama, pannes ka ettevõtlikud inimesed endast sõltuma. Ja see ongi kõigi nende maksutõusude eesmärk – et inimesed ei saaks ise hakkama, vaid elaks riigi (valitsuse) almusest, kes teeb “hea onu” näo ja laseb näilise ühiskonna eest hoolitsemisega ennast jälle ja jälle võimu juurde valida.
Vähemalt varem nimetati seda sotsialismiks. Kui panna otsa veel vaenukõneseadus, ongi Eesti NSV tagasi.
Meil pidi tulema ettevõtlike inimeste riik, aga sündis bürokraatlik monstrum, kus inimesed sõltuvad riigiabist ja eurotoetustest. Ja kui tuleb taas majandussurutis, siis hülgab see riik oma rahva, nagu Andrus Ansipi ajal, mil Soome riik võttis Eesti inimeste heaolu tagamise üle.
Uued Uudised