28.10.2019
Kellakeeramine on ebavajalik, rütmi häiriv ja tüütu.
Kaks korda aastas on inimesed üle Euroopa häiritud kellakeeramisest. Üleminek talveajalt suveajale pidi selle algatajate kinnitusel aitama paremini kasutada valget osa päevast ning muuta tööperioodi viljakamaks. Tänaseks on vildakast arvamusest õnneks loobutud ning alustatud protsessi kellakeeramise lõpetamiseks. Kahjuks viitab kõik sellele, et kellakeeramist veel lähiaastail ei peatata.
Ometi on segadus, mida kellakeeramine kaks korda aastas tekitab, piisav põhjus, et sellest kiirelt loobuda. Ajavahetus ei anna majanduslikku kokkuhoidu. Pole ühtki vettpidavat arvutust, kui suurel hulgal tänu kellakeeramisele energiat kokku hoitakse ning kuivõrd kasvab tänu sellele inimeste tööpanus.
Tegemist on asjaga iseeneses, nagu ka mitmete muude EL-i ametnikearmee poolt pastakast väljaimetud meetme puhul (banaanide kõverusstandard ja tolmuimejate mootorivõimsuse kärpimine). Iga poliitiline algatus, mis ei too kasu inimeste heaolule, elujärjele ja majanduslikule toimetulekule, kaotab aga mõtte.
Igal aastal tabab meid lisaks talvisele gripihooajale veel kevadine ja sügisene kellakeeramise palavik. See puudutab iga inimest. Võime küll stoilise rahuga kinnitada, et meile osutitega mängimine peavalu ei valmista, ent tegelikkuses on asi teisiti. Iga kellakeeramine tekitab stressi ja ebamugavust. Kas kõik ajanäitajad said õigeks pandud, ega ma hommikul sisse ei maga, kuidas end järgmistel päevadel tunnen? – need küsimused vaevavad iga eurooplast, kellest on tehtud kellaajaga mängimise katsejänesed.
Eitav suhtumine kellakeeramisse pole pelgalt emotsioon, vaid selle negatiivset mõju on tunnistanud ka meedikud. Arstide väitel on öö ja päeva vaheldumise rütm evolutsioonis väljakujunenud tunnetuslik protsess ning püüd evolutsiooni käiku muuta sulaselge posimine.
Tohtrid selgitavad, et kellakeeramine pärsib tähelepanu ning alandab töövõimet. Selle kahju võib Euroopas ulatuda miljardite eurodeni, mis kaotatakse õnnetuste läbi ja väsinud tööliste langenud keskendumisvõime tõttu. Milleks? Kellakeeramine tekitab ka unehäireid, mis võivad pöördumatult kahjustada tervist ning tekitada organismis raskesti ravitavaid muutusi.
Põhjuseks, mis kellakeeramisest loobumine venib, on riikide suutmatus kokku leppida, kas edaspidi jääks kasutusse suve- või talveaeg.
Inimesed jagunevad laias laastus öölembesteks ja hommikuvirgeteks ning see määrab ka suhtumise küsimusse, kas jääma peaks vööndiajale lähedase talveaja juurde, või eelistama hommikusele reipusele ja töökusele häälestavat suveaega. Eesti elanikud on enamuses töökad ja krapsakad hommikuvirged.
Küsitluste kohaselt toetab 70% meist igavest suveaega ning vaid 20% tahab jätkata vööndiaja lähedase talveajaga. 10% jäävad selles küsimuses äraootavale sisukohale. Kindlasti mõjutab suveaja populaarsust tõik, et suvi on põhjamaalastele haruldane ja kallis aastaaeg, mis muudab meid kõiki nooremaks, toob südamesse armastuse ja mõtteisse lennukuse, sellest siis ka ihalus kõige suvega seonduva järele.
Arstide hinnangul on tervisele, töövõimele ja pikemas perspektiivis ühiskonna heaolule oluline elada võimalikult vööndiajale lähedastes tingimustes. Sestap oleks tervislikum siiski vööndiaeg, sest kes ei tahaks olla aastaringselt terve, töökas ja tegus.
Uuringute kohaselt on kolmandik Eesti elanikest depressioonis või selle eelses seisundis. Muidugi on siin oma osa kaamosel ja kitsilt jaotuval päikesevalgusel, ent kindlasti annab sellesse kurba statistikasse panuse ka kellakeeramine. Võrreldes lõunapoolsete riikidega on meie sesoonne päeva ja öö pikkuse vaheldumine äärmiselt suur ning siit ka rahvuslikud vaimsed iseärasused.
Just siit tuleb otsida põhjust, miks Soome valitsus pöördus mõne aja eest Euroopa Parlamendi poole ettepanekuga kellakeeramine lõpetada. Küsimus võeti arutusele, langetati ka otsus osutite näppimine lõpetada, aga nagu kõik suure liidu üksmeelt nõudvad algatused, on protsess takerdunud. Aga inimesed ootavad lahendust.
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige