Inimõigustega on Läänes halvasti – ja ennekõike seetõttu, et selle mõiste alla on viidud ka üksikindiviidide kapriisid, nõrkused ja pahed ning pseudoinimõiguslased rõhuvad ainult vähemuste õigustele, jättes tahaplaanile põhiinimõigused (õigus elule, täiskõhule, peavarjule, haridusele, turvalisusele jne).
Inimõiguste mõiste pidev laiendamine, sealhulgas ka näiteks toitumisharjumustele või seksuaalsetele iseärasustele, on lubamatu. Kui aga inimõigusi siiski laiendada, siis peaks nende seas olema kindlasti põlisrahva õigus elada oma kodumaal oma keele- ja kultuuriruumis.
See õigus on võetud miljonitelt eurooplastelt, sealhulgas näiteks rootslastelt, kelle väikesed Bullerbyd on täis tulnukaid Aafrikast ja Araabiast. Pariisist on kadunud šansoonid ja kuumad tunded, asemel on migranditelgid ja “kuumad” lõunamaa mehed põlevate autode taustal. See on Lääne-Euroopa “uus reaalsus”, mis Ida-Euroopas on veel tundmatu või vähetuntud.
Ka Eestis on eestlastelt võetud õigus elada kodumaal oma keele- ja kultuuriruumis, selle asemel on siin Väike-Venemaa ja seda eriti Tallinnas, vargsi hiilivad sisse ka Aafrika, Araabia, Kesk-Aasia, India… Kui oma emakeelt oma kodus enam ei kuule, siis on aeg rääkida inimõigusest rahvusliku identiteedi teostamise osas.
Eestlased ei ole ennast veel Eestimaa põlisrahvusena kirja panna lasknud. Võib-olla sellepärast, et de jure oleme me ikka veel rahvusriik, kuigi de facto enam mitte. Vajadus ennast selle maa põlisrahvana identifitseerida tuleb peagi kätte, kui ta juba pole kohal. See aitaks ehk ära hoida ka umbkeelsete ja mitmevärviliste “uuseestlaste” tekke.
Inimõiguseks tuleks kuulutada ka rahvaste õigus elada oma kodumaal, selle asemel, et teha inimõiguseks õigus emigreeruda.
Uued Uudised