Kui Eesti valitsus ei oleks kriisireservi loomise otsusega venitatud, oleksime saanud täna toetada Leedut mitte okastraadi, vaid reaalse jõuga, ütleb erusõjaväelane ja Riigikogu liige Alar Laneman (EKRE) intervjuus Uutele Uudistele.
Kui vaadata sõjaväelase pilguga, siis mis Leedus praegu toimub?
Defineeritud on seda erinevalt, aga tundub,et tegu on karistusaktsiooniga Leedu suhtes Valgevene opositsiooni toetamise eest.
Mis on Lukašenka eesmärk?
Eeldades, et sündmuste areng vastab püstitatud eesmärkidele siis võib nimetada järgmisi: tekitada Leedule siseriiklike pingeid eri elanikkonna gruppide vahel, näidata EL ja NATO nõrkust selliste olukordade lahendamisel, kriisi venimisel tekitada kahtlusi Leedus ja ka naaberriikides EL-i ja NATO toimimise efektiivsuse osas, esmajärjekorras aga karistada Leedut Valgevene opositsiooni toetamise eest.
Milleni võib olukord eskaleeruda?
Ükski kriis ei lahene iseenesest. Siseturvalisuse probleemid loovad eeldused sõjaliste riskide käivitamiseks. Leedu EL-i ja NATO liikmena on võimeline oma territooriumi ja kodanikke kaitsma. Jäädes piisava toeta võib Leedul aga raskeks minna.
Kuidas Leedus toimub Eestit môjutab?
Regiooni üldine olukord on pingelisem.
Meie ametkondadel on võimalus Leedu sündmuste valguses oma seniseid kavasid hinnata ja vaadata, mida kiiresti vaja arendada meie piirivalves. Teiseks tuleb üle vaadata viimase aja seadusandlikud sammud, mis aeglustavad ja raskendavad riigi efektiivset toimimist piiri kaitsel ja ebaseadusliku piiriületuse peatamisel.
Hiljutine samm laiendada kohtusse kaebamise õigusi sisserändajatele ei ole Eesti huvides. Siin peab õppima ka Taani näitest kohtuvaidluste osas. Igal maailma inimesel ei ole õigust siseneda meie riiki ilma meie loata, see õigus kellegi riiki lubamiseks on ainult Eesti riigil. See on riigipiiri üks funktsioone. Ja võõrkodanike riiki lubamine peab toimuma viisil ja mahus mis vastab meie inimeste huvidele ja turvalisusele.
Kuidas peaks Eesti Leedut aitama?
Leedu peaks nimetama, millised on sobivad abi viisid ja mahud. Samas ei ole teatud abi vormid meie riigi huvides, näiteks sissetungijate paigutamine meile. Ennekõike seepärast, et praeguse info kohaselt ei ole tegu pagulaste vaid ebaseaduslike piiriületajatega ehk seadusrikkujatega.
Kuida Eesti riik samasuguse migrantidevooga toime tuleks?
Siseturvalisuse asutused on oma tubliduse pantvangis. Meie vastavate struktuuride arendamisest on jäänud mulje, et mureks meil põhjust olla ei tohiks. Süvenedes siseministeeriumi haldusala asutuste töösse, on selge, et töötatakse kohati viimase pingutuse piiril. Professionaalne uhkus kurtmist ei luba ja nii on avalikkusel mulje, et kõik on koras, avalikkuse usalduse reitingud on väga kõrged.
Siseturvalisus on riigikaitse esimene kaitseliin. Siseturvalisuse probleemide mittelahendamine loob võimalused vaenulikele jõududele sõjaliste riskide käivitamiseks.
Igal juhul on mõistlik meie siseministeeriumi asutuste tugevusvaru suurendada. Eelkõige puudutab see Kaitsepolitsei ja PPA valdkonda aga ka Päästeameti võimekuses tuleks teha edasiarendusi. Kui need korrarikkumised piirialadel on orkestreeritud pahatahtliku jõu poolt siis kindlasti püütakse siseriiklikku pinget võimendada ka mujal näiteks rahutuste, lavastatud õnnetuste ja sabotaazide sealhulgas põlengutega. Selliste intsidentide mõju avalikkuse turvatundele on suur ja nende lahendamine nõuab väga palju ressurssi.
Mis järeldused peaks Eesti piirivalve Leedus toimuvast tegema?
Et optimist olla on tore, aga valmisolek ootamatusteks on veel toredam. Eriti turvalisuse küsimustes.
Esimesena tuleb uuesti vaadata üle kriisireservi või sisejulgeoleku reservi loomise vajadused.
Poleks selle otsusega venitatud ja viivitatud, oleksime saanud täna toetada Leedut mitte okastraadiga, vaid reaalse jõuga. Ajafaktor on väga oluline. Kui saaksime appi saata mõnesajamehelise üksuse, aitaksime Leedut ja õpiksime ise. Samuti oleks meil olemas reaalne reservvõimekus ootamatuteks arenguteks meie piiril. Täna tuleb neid reserve alles arendada. Kriisireserviga riik on kriisiks paremini valmis kui ilma reservita riik.