Ivan Makarov on Eestis tuntud inimesena, kes oma venepärasest nimest hoolimata on eestimeelsem kui enamik liberaalse ja vasakpoolse leeri eesti nimega poliitikuid. Tema teravmeelsed ja tabavad arvamuslood pakuvad naudingut väga paljudele inimestele.
Olete sündinud ja üles kasvanud filosoofide peres. Kui olulist rolli mängib Teie elus filosoofia?
Minu vanemad olid minust palju arukamad, nii teadlaste kui ka inimestena. Nemad ei tahtnud mulle samasugust elukutset ja ikka keelitasid eelistama loodusteadusi, kuna seal on kõik konkreetsem ja vähem väänatav. Sest filosoofiaga on selline häda, et sellesse suhtumine ja selle defineerimine on jällegi filosoofia. Et nagu lõputu hulk matrjoškasid. See kõik võib ju lõpuks hulluks ajada, nagu ka formaalne loogika, mis tegeleb tõestest väidetest tõeste väidete järeldamisega, samas mitte öeldes, millised väited on tõesed. Ma ei näri sellest lõplikult läbi mitte kunagi.
See kõik ajas mind väiksest peale samamoodi hulluks, nagu ka mõte maailmaruumi lõpmatusest. Kuna ma läksin oma iseloomu poolest oma temperamentsemasse emasse, olles emast veel emotsionaalsem ja kärsitum, lisaks veel ka rahutu ja püsimatu, tahtsid vanemad mulle vaimse tasakaalu ja tervise huvides maalähedast elu. Tõid väiksena elama eesti tallu, kus ma õppisin kõndima, õpetasid maatööd ja talu perenaiste aitamist, õpetasid rohkem usaldama maainimesi, viisid kogu aeg metsa, jõe äärde, võtsid kaasa pikkadele paadimatkadele, saatsid mind oma kolleegide Karl ja Jaan Rebasega kalale Peipsi järvele ja Omedule… Samas palkasid klaveriõpetajaid ja inglise keele õpetajaid. Olin laisk, aga midagi jäi ikka külge. Lõpuks läksingi õppima kalakasvatust Moskvasse, sest Eestis seda eriala tollal ei õpetatud.
Nimetage enda vanemate üks õpetus, mida mäletate siiamaani.
Neid oli palju. Et püüa alati saada läbi oma naabritega. Austa kohalikke. Ära unusta, et sa elad Leo Leesmendi majas, mis temalt ära võeti, ja ära temale alles jäetud toa akna all lärma. Ära koolis räägi, et me õhtul Ameerika häält kuulame. Kommunism on helge, aga tõesti väga kauge helge tulevik. Repressioonid olid nõukogude võimu suurim rumalus ja kuritegu, aga ära sellest koolis räägi. Ära jäta metsa mitte mingit prügi. Tegelikult elan kogu oma elu nende õpetuste järgi. Seega mäletan.
Olete lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemiat (tän. EMÜ) kalakasvatuse erialal. Enamus enda elust olete tegelenud meediaga, muusikaga ning viimastel aastatel nõuniku tööga. Kust selline eriala valik tuli?
Õppisin kaks aastat Moskvas, aga seal olid mul suured pahandused julgeolekuga. Mul on vedanud, et vanemad sõitsid kohale ja aitasid mind suuremast hädast välja, ka minuga tegelenud uurijad said aru, et tegemist ei olnud nõukogude riigi ja selle juhtkonna jaoks ohtliku isikuga. Täna oleks minu jaoks kõik lõppenud väga halvasti, aga tollal oli KGB-s ka mõistvaid inimesi. Õnneks sattusin ühe sellise kätesse. Aga ma ei tohtinud lahkuda oma akadeemiast veel aasta jooksul, rektor hakkas karjuma nagu pöörane, kui ma sellist soovi avaldasin, ja ütles, et teda karistatakse. Olin ilmselt jälgimisel, kuid teist kursust lõpetades lubati mul minna.
Läksin üleviimisega EPA-sse, kus kalakasvatust küll erialana ei õpetatud, aga mul oli seal individuaalne programm, minu juhatajaks nõustus olema selline teadlane nagu Mart Enneveer. Kui aga mind taheti saata praktikale loomakasvatusega tegelenud sovhoosi, sõitsin omavoliliselt hoopis LKTUI Tallinna osakonda, mis oli Raekoja platsil, ja mind saadeti kohe lennukiga Saaremaale meresumpadele. Seal leidis kadunud hinge üles Enneveer isiklikult, tuli lausa kohale, aga lubas siiski jääda. Ma olen tol ajal kohanud üllatavalt palju inimlikkust. Režiim oli muidugi nõme, aga häid inimesi oli väga palju. Nagu näiteks need arstid, kes aitasid mul Afganistani saatmisest pääseda.
Olete töötanud Eesti Raadios 1992. aastast kuni 2020.aastani. Kui me võrdleme 1992. aastat 2020. aastaga, siis kui palju on aastatega muutunud maastik, kas tänapäeva meediaruum on muutunud rohkem sõltumatuks ja sõnabavaliseks või pigem kallutatud liberaalsete ja vasakpoolsete vaadetele?
Ma nutan tõelist Eesti Raadiot taga. Vello Mikk, Tõnis Erilaid, Helgi Erilaid, Marje Lenk, Mati Brauer, Mart Ummelas, Hillar Nahkmann, Tiit Karuks… Nõukogude ajal kuulasin poisikesena keskööprogramme ja muid Eesti Raadio saateid, kus kõlas vapustavalt hea muusika Rujast ja Grapsist Led Zeppelini ja Yes’ini. Siis tegin koostööd mõnede tuntud bändidega ja tolknesin sageli ER 1 ja 2 stuudios. Kui lahkusin lahkhelide tõttu Õhtulehest, kutsuti mind kohe raadiosse tööle.
Allamäge hakkas asi minema pärast Eesti Raadio ühendamist ETV-ga, sisuliselt pärast ainelist ja vaimset okupeerimist staarikompleksiga teletegelaste poolt. Inimesed hakkasid kartma väljendada oma mõtteid, vältisid kritiseerimist ja vaidlemist. Tekkis tohutu palgaline ebavõrdsus. Raadioinimestelt võeti ära nende jaoks sakraalne hoone Kreutzwaldi tänaval, mis oli ehitatud spetsiaalselt helistuudiote tarvis, paksude seinte ja vastavate ruumidega. Nüüd on seal tobe “uudistemaja”. Oponendid hakkasid lahkuma.
Ja, mis kõige hullem, kõikjale tekkisid uksed, mis avanesid kaartidega, ja kerkis selline segregatsioon, mida polnud keegi varem näinud ei seal ega LAV-is: sulle avanesid ainult teatud uksed, ja mõned nendest vaid mingil kindlal ajavahemikul ja nädalapäeval. Su kolleegile avanesid teised. Mõnele avanesid peaaegu kõik, mõnele üksikud uksed. Ma mitte kunagi ei arvusta Eesti Raadiot, kuna ma seal töötasin sisuliselt üle 30 aasta. ETV-d ma kritiseerin, seal pole mul ei juuri ega kolleege. Ma pole kunagi olnud ERR-i inimene – ikka ER-i mees.
Mis puutub sõnavabadusse, siis ma ei saa sellest eetilistel põhjustel rääkida. Minu sõna oli venekeelses raadios absoluutselt vaba, sest töötasin ainult otse-eetris ja olin ise ka puldis, tulin hommikuprogrammi alati üksi ja panin ise hümni kõlama. Sõna keelata ei saanud, saateid aga küll. Mida lõpuks ka tehti.
Olete teinud ka mitmed saadet näiteks “Subbotitsa” ja “Nedelitsa”, kust tuli soov saada kolumnistiks?
“Subbotitsa” ja “Nedelitsa” olid minu kui viimse mohikaanlase reservatsioon, laupäeviti ja pühapäeviti. Olen teinud 20 aastat igal tööpäeval Raadiust, Teie nimetatud saated olid juba siis, kui Raadius kaotati ootamatult ära – tulin puhkuselt tagasi, ja saadet ei olnud enam kavas. Kui ütlete, et nii ei tehta, ei juriidilisest ega inimlikust aspektist lähtudes, siis vastan, et tehakse küll. Polnud ma ei esimene ega viimane.
Kui mäletate enda saate kõige esimest osa, siis kirjeldage millised tunded/ootused/hirmud Teil olid.
Ma tegelesin rockmuusikaga ja käisin regulaarselt Moskvas üleliidulises firmas Melodija plaatide asju ajamas ning Eesti Raadio saadetes intervjuusid andmas. Nii et ma ei kartnud raadiomeheks hakkamise hetkeks enam midagi.
Olete välja antnud 4 sooloalbumit ja kirjutanud ka laule. Kas Teil on olemas mingi laul, mida Teie arvates peab kuulama igaüks, ja miks?
Ei, sellist laulu ei ole. Igaüks minu laule ei kuula ja Youtube’is on nende auditoorium reeglina mõni tuhat, kui paar hitti välja arvata. Esiteks osa mu lauludest on ju ka vene keeles, aga viimastel aastatel ei tahtnud ma enam vene keeles laulda. Pärast Gruusia sõda tundsin, et mul polegi taga endist vene kuulajat, toimus totaalne meelte putiniseerimine, paljud muutusid agressiivseteks ja nende arvamused algelisteks, ründavateks. Ilmus välja palju kaebajaid, mind on korduvalt halvustatud ja sõimatud ERR-i eetris, mida õhutasid taga isegi kaastöötajad. Selline asi pole üheski teises meediamajas võimalik. Et sa töötad seal ja sealsamas ETV+ näitab Delfis tehtud filmi, kus sind esitletakse Venemaa äraandjana. Minge, mehed, p…se.
2019. aastal ilmus Teie raamat “Venelane Eestimaal”. Väga huvitav nimetus, kas Te tunnete uhkust, et Teid nimetatakse eestimeelseks venelaseks?
Kusjuures ei ole. Ma pole eestimeelne, ma olen normaalne venelane. Ilmselgelt ei ole sellised tüübid venelaste hulgas enamuses. Ma olen ajuterve ja tänulik inimene. Kui ma elan oma perega Eestis, kui see on mu kodu juba 64 aastat, kas ma saaksingi mitte olla eestimeelne? See on elementaarne. Nagu ei ole mingit tarvidust rõhutada, et näe, puhas Ivan, ei olegi kärnas ega räpane. Olengi, aga seda pole vaja kiitusena öelda, nagu ka seda, et olen eestimeelne. Sest selles hinnangus on teatud annus imestust. Et näe – saarlane, aga ka inimene…
Olen jah uhke, et eestlased loevad minu lugusid, vaatamata sellele, et mind filtreeritakse sotsmeedias ikka hoolega ja isikupõhiselt. Aga see on niivõrd lootusetu teema… Uhkust ma tunnen aga sellepärast, et toda raamatut “Venelane Eestimaal” oli nõus toimetama Maarja Ojamaa, kes toimetas ka Lennart Meri ja Jaan Krossi raamatuid. Loomulikult nõustus ta mitte sellepärast, et ma oleksin nii kõva tegija – lihtsalt raamatu väljaandmise algataja ja edasiviiv jõud Aksel Tamm teda sellest palus. Aga uhke tunne sellegipoolest.
2019. aastal “Postimehe arvamusliidri tiitli sai Ivan Makarov”. Kas see oli Teie jaoks ootamatu või Te ei olnud üllatunud?
See oli täielik šokk. Seda hoiti minu eest viimse hetkeni saladuses. Taavi Minnik helistas ja ütles, et tule, on abi vaja. Istusin saalis ja sõin, kui äkki lavale kutsuti. Olen väga tänulik Postimehele, nimetan seda väljaannet seni ajani eesti rahvusleheks. Kuigi Postimees on viimaste aastatega märgatavalt muutunud ja ma olen mõningaid selle lehe artikleid ka kritiseerinud. See on minu jaoks eetiliselt mõnevõrra keeruline olukord, aga ma pole seal kunagi töötanud ja mul ei olnud Postimehega mitte ühtegi koostöölepingut, lihtsalt suulised kokkulepped. Pean Postimehest niivõrd lugu, et kui selle toimetus ja juhtkond arvab, et ma oma maailmavaate ja tööga kuidagi häirin “Postimehe arvamusliidri” auhinna mainet, siis tagastan ma selle esimesel nõudmisel. Vastu vaidlemata, sügava tänu ja solvumiseta. Lihtsalt aeg on päris kuri ja meie vaated hakkasid vahel lausa drastiliselt lahknema.
Kas see tiitel tõesti määratleb inimese panuse Eesti ühiskonda ja ajakirjandusesse?
Lauri Vahtre, Maarja Vaino ja mõne teise puhul kindlasti. Aga siin räägib minus mitte ainult elegantse ja ausa stiili hindaja, vaid ka konservatiiv. Mis puutub minusse, siis ma olen nii arvamusliidrina kui ka muusikuna ammu tühistatud, mis panusest me üldse räägime… Minu panus on mõnevõrra märgatav Objektiivis ja Uutes Uudistes, mis võluvad mind absoluutse sõna- ja loominguvabaduse ning kolleegide poolse usalduse ja sõbralikkusega. Kui poleks neid, siis võiks Postimehe seinale minu topise riputada, nagu ripub ETV ajaloolisel seinal minu käe jäljend.
2021. aastast juunist olete Martin Helme abi. Millised on Teie peamised tööülesanded?
Mina tegelen mingil määral vene meedia monitoorimisega, tõlgin mõned Riigikogu aseesimehe tööd puudutavad lood Uute Uudiste venekeelse portaali tarvis, toimetan seda. Vahel trügin nõupidamistel vahele oma tähelepanekute ja soovitustega. Nõuniku töö põhimõtteliselt.
Varem olete töötanid ka Riina Solmani nõunikuna. Kas töötaksite koos inimesega, kelle vaated on Teie omadega vastuolus? Miks?
Riina Solman kutsus mind täiesti ootamatult nõunikuks minu jaoks päris raskel ajal. Äkki pimedal õhtul helistas tundmatu number… Miks? Ma ei tea. Ta on inimene, kes on perede, laste, eestlaste, ka teistest rahvustest inimeste sallija. Andekas ja ilus naine, poliitikuna terane ja ebamugav, inimese ja ülemusena malbe ja heatahtlik. Oli ideaalne rahvastikuminister, aga tema soov täita põhiseaduse preambula põhisätteid ärritas närilisi meeletult. Ta töötas süvariigis ja süvariiklased töötasid talle ka vastu. Olen seda süvariiki oma silmaga näinud, see pole mingi müüt…
Inimesega, kelle vaated on mulle vastuvõetamatud, ma ei töötaks mitte kunagi. Kõik need 30 raadioaastatki olen töötanud üksi. Kogu minu elu jooksul olen olnud ülemuste suhtes opositsioonis – olgu see TUI, ajaleht või raadio. Ja olen tänulik, et selline võimalus oli mulle ka antud – olin töösõltlane, tööhul, ja mul anti olla, nagu ma olin.
Aga need ajad on Eestis nüüd möödas. Ma ei oska ei ise ülemus olla ega oma ülemusi taluda. See ei käi muidugi Martin Helme kohta, kellega kohtun kord nädalas pooleks tunniks. Mulle meeletult meeldivad EKRE inimesed: nende jutt ja sõnum on arusaadavad ja nad usaldasid mind. Esimest korda elus nähes mind, mu esimesel tööpäeval, ulatati mulle, kes ma ei ole isegi partei liige mitte, pääsla kaart, kontori võti, anti läpakas, android kõigi pakettidega, edastati Uute Uudiste portaali paroolid. Kirjutan millal vaja ja millal tahan, mida õigeks pean, ja kohe ise ka avaldan. Kui see ei ole usaldus ja vabadus, siis mis see sellisel juhul oleks? Aga see panebki isuga töötama – kui midagi just toimus, saan reageerida kohe ja poole tunniga on lugu kirjutatud, illustreeritud ja avaldatud.
2021. aastal Teid valiti Tallinna volikokku. Kas Teile meeldib olla nn poliitiku rollis?
Kohe täpsustan, et ma olen Jaak Madisoni ja Leo Kunnase asendusliige. Mulle meeldib EKRE fraktsioon linnavolikogus, inimesed on sümpaatsed ja pädevad, ning kõike muud kui ükskõiksed. Ma pole kunagi olnud ajakirjanik ja ei ole ka poliitik mitte. Aga olen selle nahas küll, nagu lammas hundinahas. Tallinna linnavolikogu on oma praeguses koosseisus koht, kus sa tunned, et sinu sõna ei loe. Mida ka opositsiooni poolt ei pakutaks ja ei arutataks, tuleb hääletuse hetk, ärkavad tagaridades tukkuvad koalitsiooni kuuluvad kellegi vanaemad ja sõidavad sinust kogu kesksotsi enamusmansaga üle. Kahjuks esineb veel ka ametnike poolseid nähvamisi ja ülbitsemist rahvaasemike suhtes. Lähen alati närvi. Aga inimene harjub kõigega, ja ikka usud, et vastaspool jääb vahetevahel ikka mõttesse ka.
Ja viimane küsimus, mis on Teie edu valem?
Perekond, vanemate head geenid, tark pea, ilus nägu, eesti rabad, biitlid, Pink Floyd, nooruke Jaak Joala, kodutomatid, sülekanad, seenevihm… See valem on nii pikk, et lõppu pole näha, mis ongi hea.
Sest kui tuleb lõpp, siis ongi lõpp käes.
Küsitles Lana Leemets
