Uued Uudised

INTERVJUU | Varro Vooglaid: Seiskem laupäeval kõik ühiselt selle eest, et Eestis ei trambitaks vaba ühiskonna ideaali jalge alla!

Üks tont käib ringi mööda Euroopat konverents Tartus. Varro Vooglaid

„Taganemine vaba ühiskonna aluspõhimõtetest on toimunud hirmuäratava kiirusega ja mõte sellest, kuhu jõuame samas tempos jätkates, on sünge. Sellist Eestit me mitte ainult ei taha, vaid sellise Eestiga me ei lepi mitte kunagi, mitte mingil juhul,“ ütleb SA Perekonna ja Traditsiooni (SAPTK) kaitseks juht, jurist Varro Vooglaid intervjuus Uutele Uudistele.

Sel laupäeval, 23. oktoobril kell 12 korraldab SAPTK Tallinnas, Vabaduse väljakul suure meeleavalduse vaba ühiskonna kaitseks. Mida meeleavaldus taotleb?

Kõige lühemalt öeldes korraldame meeleavalduse selleks, et seista väga paljude inimestega üheskoos austuse säilitamise eest vaba ühiskonna aluseks olevate põhimõtete vastu.

Meeleavaldusega astume välja samade põhimõtete eest, mis on toodud esile “Vabade kodanike deklaratsioonis”, aga ennekõike nõuame meeleavaldusega kolme asja: esiteks, faktiline sundvaktsineerimine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema; teiseks, vaktsiinipassidega ühiskonna lõhestamine ei ole vastuvõetav ja peab lõppema; kolmandaks, laste massiline Covid-19 vaktsineerimine on põhjendamatu ja peab lõppema.

Tähelepanuväärselt öeldi kõigi nende kolme punktiga seonduvalt veel kevadel, et niisuguseid asju ei tule ja et kes väidavad vastupidist, levitavad vandenõuteooriaid. Nüüdseks on aga kõik need kolm punkti osaks meie ühiskondlikust reaalsusest ehk vandenõuteooriateks tembeldatud kartused on osutunud vägagi täpseks prognoosiks.

Taganemine vaba ühiskonna aluspõhimõtetest on toimunud hirmuäratava kiirusega ja mõte sellest, kuhu jõuame samas tempos jätkates, on sünge. Kuhu oleme liikumas, seda ei ole raske näha, pidades silmas, et näiteks Lätis on juba kehtestatud kõigile avalikele teenistujatele kohustus lasta end vaktsineerida ja Itaalias on keelatud ka eraettevõttel palga väljamaksmine isikutele, kes pole lasknud endale nõutud aineid süstida.

Sellist Eestit me mitte ainult ei taha, vaid sellise Eestiga me ei lepi mitte kunagi, mitte mingil juhul.

Mida ütlete neile, kes on veendunud, et vabaduste piiramine, kaasa arvatud sundvaktsineerimine ja vaktsiinipassid on ainus võimalus koroonapandeemia lõpetamiseks?

See seisukoht on äärmiselt primitiivne, vastuolus terve mõistusega ka lihtsalt ebainimlik. Just nagu gripiviirust ei ole aastakümneid suudetud välja juurida, nii ei osutu võimalikuks ka koroonaviiruste väljajuurimine. Pigem on küsimus selles, et tuleb õppida nendega elama. Paraku on mitte ainult Eestis, vaid maailmas palju laiemalt lastud fanaatilise kinnisideena käiku meeletu mastaabiga ideoloogiline, poliitiline ja äriline programm, mis ei tunnista mitte mingeid muid lahendusi peale massilise vaktsineerimise ja ühiskondade sulgemise – ei loomuliku immuunsüsteemi tugevdamise vajadust, tervislike eluviiside vajadust ega ka tõhusa varajase ravi rakendamise vajadust. Kõik see näib olevat rakendatud palju suurema maailma ümberkorraldamise projekti, uue korra kehtima panemise teenistusse. Kindlasti on selle uue korra osaks nii võimu kui ka jõukuse jätkuv tsentraliseerimine.

Kuidas seletada, et ennast liberaalideks pidavad erakonnad püüavad pandeemiast jagu saada mitteliberaalsete meetoditega ning vabadusi kaitsevad konservatiivsed jõud?

See ongi reaalsus, millest inimestel on vaja hakata kiiremas korras aru saama – end liberaalideks nimetavast seltskonnast on saanud kõige suurem oht vabadusele, samas kui konservatiivid on need, kes seisavad reaalselt vaba ühiskonna aluspõhimõtete kaitsel.

Ainsad vabadused, mida nn liberaalid püüavad laiendada, seonduvad seksuaal- ja sooidentiteedi hälvete ning laste sünnieelse tapmise ühiskondliku normaliseerimisega. Loomulikult ei ole nende näol tegu üldse mingite inimõiguste ega põhiseaduslike vabadustega. Päris põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi – näiteks sõnavabadust, meeleavaldamise vabadust, südametunnistuse vabadust, usu- ja veendumuste vabadust, ajakirjandusvabadust, vanemlikke õigusi, õigust elule, õigust eraomandi puutumatusele, vanemlikke õigusi jne – püüavad nn liberaalid pidevalt koomale tõmmata.

Poliitilisel maastikul on saanud meie üheks kõige suuremaks väljakutseks see, kuidas päästa vaba ühiskonna ideaal seda hävitavate liberaalide käest. Ja ma ei ütle seda ei kujundlikult ega kunstilisi liialdusi kasutades, vaid täiesti tõsiselt ja sõna kõige otsesemas mõttes.

Koroonakriisis näeme kõike seda väga selgesti. Kui konservatiivid näevad lahendusi inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabaduste austamise raames ning rõhutades inimeste endi vastutust oma elu ja tervise eest, siis nn liberaalid püüavad iga hinna eest kogu ühiskonnale peale suruda olemuslikult sotsialistlikku programmi, mille kohaselt avalik võim käitub justkui diktaatorlike ambitsioonidega kasvatajatädina, kes muudkui kärgib ja käsib, poob ja laseb, muretsedes peamiselt selle pärast, et inimvaenulik pale valeliku maski tagant välja ei paistaks.

Kuidas me oleme praegusesse tervishoiu olukorda üldse jõudnud? Kas keegi – arstid, teadlased, poliitikud – on jätnud õigel ajal midagi tegemata? Või teinud valesti? Ja kuidas nüüd asja parandada?

Praegusse olukorda jõudmisel on loomulikult mitmeid põhjuseid – muu hulgas see, et ühelgi tasandil ei ole tahetud algse ehmatuse pinnalt tehtud vigu tunnistada, vaid selle asemel on astutud üha uusi samme nende õigustamiseks. Kui Sars-CoV-2 kohale jõudis ja veel ei olnud teada, kui tõsise ohuga on tegemist, oli ettevaatlikkusest lähtuvalt rangemate meetmete kasutusele võtmine arusaadav. Nüüd aga, kui on täiesti selge näiteks see, et laste ja noorte suhtes ei kujuta see viirus endast märkimisväärset ohtu ning et isegi keskealistel inimestel on suurem tõenäosus hukkuda liikluses kui Covid-19 tõttu, on olukorda põhimõtteliselt muutunud.

Ent kõige peamisena tõstaksin ma praegusse olukorda jõudmise põhjustest rääkides esile hirmu ja julguse puudumise. Edmund Burke on väga tabavalt öelnud, et kurjuse triumfiks ei ole vaja midagi enamat kui heade inimeste tegevusetust. Viimase aja kogemus on seda üksnes kinnitanud. Eestis on palju arste, teadlasi, õppejõude, õpetajaid, juriste, ajakirjanikke, kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, ettevõtjaid, riigiametnikke, poliitikuid ja teiste elualade esindajaid, kes saavad väga hästi aru, et see ideoloogiline ja poliitiline programm, mida meie ühiskonnale fanaatilise innukusega peale surutakse, on inimvaenulik ja vale. Aga neid, kes julgeksid elementaarsed asjad välja öelda, on kahetsusväärselt vähe. See ongi üks meie hädade peamisi põhjuseid – puudub kodanikujulgus ja vabadele kodanikele omane väärikus.

Ütlen ausalt, et olen sügavalt pettunud mitte ainult Eesti ajakirjanikkonnas, vaid ka juristkonnas ja arstkonnas. Ajakirjanikkond on tõestanud end võimutruu propagandaruuporina, jättes meile pealesurutava ideoloogilise ja poliitilise programmi kohta küsimata kõige elementaarsemad kriitilised küsimused, neile küsimustele vastuste nõudmisest rääkimata. Juristkond on näidanud end väga põhimõttelageda seltskonnana, vaadates vaikides pealt, kuidas apartheidirežiimiga ühiskonda lõhestatakse ning elementaarsetest põhiseaduslikest ideaalidest taandutakse. Arstkond on aga reetnud oma kutse-eetika, vaikides maha Covid-19 tõhusa varajase ravi võimalused ja jättes seismata selle eest, et inimestele oleks see ravi reaalselt kättesaadav.

Teistes riikides on vastupidiselt tegutsevaid ajakirjanikke, juriste ja arste õige palju ja üha rohkem, aga Eestis on pilt nukker. Ilma julguseta seista õigete põhimõtete eest ka siis, kui sellega kaasnevad ebamugavuse või riskid, ei ole võimalik mitte midagi väärtuslikku saavutada – ei olnud nõukogude ajal ega ole ka nüüd. Seetõttu olen veendunud, et kui tahame loota olukorra paranemisele, tuleb hakata asjadest rääkima ausalt ja ilma pidevalt kaalutlemata, mida teised – ülemus, kolleegid, äripartnerid, sõbrad – sellest arvavad või millised kriitilised reaktsioonid sellele võivad järgneda. Tilk tõde võib kaaluda üles terve ookeanitäie valet.

Meeleavalduse reklaamimine on kuuldavasti olnud takistatud. Millised kanalid on reklaamimisest keeldunud ja kuidas nad on äraütlemist põhjendanud?

Jah, paraku vastab see tõele. Esiteks hakkas meeleavalduse kohta info levitamist takistama Facebook, mis oli mõeldud meie peamise info jagamise kanalina. Meeleavalduse kohta info jagamine tembeldati täiesti mõistusevastaselt spämmiks, mis olevat vastuolus Facebooki valeinfo levitamise, pettuste ja turvariskide ärahoidmisele suunatud kasutajatingimustega.

Seejärel võtsid meeleavalduse kohta info levitamiseks tehtud reklaamipakkumised tagasi digiekraane haldavad ettevõtted – seda tegi nii Postimees Gruppi kuuluv Megameedia kui ka Ekspress Gruppi kuuluv Linna Ekraanid, kusjuures tähelepanuväärselt võeti juba tehtud pakkumised tagasi ühel ja samal päeval, 12. oktoobril vähem kui paaritunnise vahega.

Kohe järgmisel päeval, 13. oktoobril võtsid meeleavalduse kohta info levitamiseks tehtud reklaamipakkumise tagasi ka Postimees Gruppi kuuluvad Raadio Kuku ja Raadio Elmar, kusjuures tunnistati, et juhised selleks tulid ülevalt poolt. Mõned päevad hiljem loobus juba tehtud reklaamipakkumisest ka Sky Media, mille alla kuulub nii populaarne raadiojaam Sky Plus FM kui ka mitmed teised eesti- ja venekeelsed jaamad.

Nii et nagu näha, on meeleavalduse kohta info levitamine tõsiselt pärsitud, mis sest, et tegu on täiesti seaduslikult ja rõhutatult soliidselt korraldatud ning korrektselt registreeritud avaliku koosolekuga. Kõik see on eriti kahetusväärne ka seetõttu, et kui planeeritud kommunikatsioonikanalid viimasel hetkel kinni pannakse, siis on uue info levitamise plaani käiku laskmine väga ahtaks jäänud ajaliste võimaluste tõttu keeruline või peaaegu võimatu.

Üldises plaanis on aga oluline tähele panna, et näeme siin teostumas eemaletõukavat mustrit – seda, et suured meediaväljaanded, mis väidavad end teostavat riigivõimu suhtes kriitilist järelevalvet, on tegelikult riigivõimu käepikenduseks. Reaalselt tegutsetakse riigivõimu propagandaruuporina ja keeldutakse niisuguse info edastamisest, mis pärsib kõrgemalt poolt dikteeritud ja valitsuse kaudu jõustatud poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonide teostamist. Jutud vabast ja sõltumatust meediast on neid asjaolusid silmas pidades lihtsalt naeruväärsed.

Mida teete, kui valitsus peaks meeleavalduse keelama?

Oleme algusest peale öelnud selgelt ja ühemõtteliselt, et selle meeleavalduse peame me igal juhul, sõltumata sellest, kas valitsus keelab meeleavaldust pidada või mitte. Ei saa nii olla, et kui vabaduse ideaali maha suruv valitsus keelab vabaduse mahasurumise vastu meelt avaldada, siis ei saagi meelt avaldada. Õigus rahumeelselt meelt avaldada on üks kõige olulisemaid poliitilisi õigusi ja see on tagatud ka põhiseadusega. Oleme meeleavalduse vastavalt seadusele registreerinud ja korraldame seda kooskõlas kehtiva õigusega.

Kui valitsus otsustab viimasel hetkel võtta vastu korraldused, mis muudaks meeleavalduse seadusevastaseks, siis sellest nähtuks häbiväärselt ebademokraatlik käekiri, millega vabad kodanikud ei saa nõustuda. Aga kui valitsus on valmis minema veelgi kaugemale ja saadab jõustruktuurid meeleavaldust laiali ajama, siis saab selgeks paljudele inimestele nii Eestis kui ka teistes riikides, et Kaja Kallase valitsus kujutab endast Lukašenka Valgevenele sarnanevat režiimi, millel pole demokraatia ja õigusriigi ideaalidega vähimatki pistmist.

Kõike eelnevat silmas pidades tahan julgustada inimesi mõtlema sellele, mida tähendab olla vaba kodanik ning milliseid samme see meilt reaalselt eeldab. Kutsun kõiki seisma 23. oktoobril ühiselt selle eest, et Eestis ei trambitaks vaba ühiskonna ideaali aluseks olevaid põhimõtteid jalge alla – nii osaledes meeleavaldusel kui ka liitudes “Vabade kodanike deklaratsiooniga”. Kui nõustume sellega, et üht, teist või kolmandat ühiskondlikku probleemi võib asuda lahendama põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi kõrvale heites, siis anname ise oma vabaduse käest. Vabadust kaotada on teatavasti väga lihtne, seda tagasi võita aga äärmiselt raske.

Kes heidab aga meeleavaldusele ette niigi kriitilisel ajal viiruse levikule kaasa aitamist, siis olgu öeldud, et avalikul võimulgi puudub igasugune info selle kohta, et ükski vabas õhus toimunud rahvakogunemine oleks Eestis kujunenud märkimisväärseks viiruse leviku koldeks. Suuremat viiruse leviku ohtu kätkesid parteide hiljutised siseruumides toimunud valimispeod.

Mida meeleavaldajatele veel öelda tahate?

Tahan rõhutada seda, et keegi ei peaks pelgama kasutada põhiseaduses sätestatud õigust meelt avaldada, aga loomulikult tuleb seda õigust kasutada rahumeelselt ja soliidselt. Ka meie meeleavalduse puhul on see äärmiselt oluline. Seetõttu palun, et keegi ei alluks provokatsioonidele ning et meeleavaldus kannaks endas väärikat hoiakut. Just see on meie eesmärgiks. On väga hea, kui inimesed võtavad meeleavaldusele kaasa Eesti lippe, et neist moodustuks sini-must-valge meri.

Kindlasti tahan rõhutada ka seda, et politseinikes tuleks näha mitte vastaseid, vaid liitlasi – seda muidugi eeldusel, et politsei oma võimu ei kuritarvita. Kahtlemata on ka nende seas palju inimesi, kes muretsevad meie ühiskonna suundumuste pärast. Seistes vastu näiteks sundvaktsineerimise ühiskonnale pealesurumisele, seisame me meeleavaldusel kahtlemata ka paljude politseinike elementaarsete huvide ja õiguste eest.

Igal juhul on oluline, et keskenduksime maksimaalselt ühisosa otsimisele, et seista muudes küsimustes esinevatest lahkarvamustest hoolimata ühiselt oluliseks peetud väärtuste ja põhimõtete kaitsel. Kriitilisel ajal on koondumine, ühte hoidmine erakordselt vajalik.

UU

Meeleavaldus.ee

FOOKUSES ⟩ Me ei vali palga ja malga vahel – me valime kodanikuväärikuse

Exit mobile version