Kui võtta ette Murphy seadused, siis torkab silma, kui paljud neist rühmitusele Eesti 200 mõeldes täppi lähevad.
Esimese asjana võiks mõni heasoovija Murphy seadusi parafraseerides uuele poliitseltskonnale soovitada – ärge laske oma asjade kallale kedagi, kes on juba miskit untsu keeranud!
Nimelt teatab ERR: “Poliitilist algatust Eesti 200 asus nõustama Eesti üks mõjukamaid suhtekorraldajaid ja lobiste Ott Lumi”. Samas on lisatud: “Ta oli Res Publica peasekretär aastatel 2003–2005 ja Isamaa ja Res Publica Liidu kaaspeasekretär aastatel 2006–2007.”
Seega siis alustas Lumi selles amorfses moodustises nimega Res Publica, millel polnud kindlat ja tugevat maailmavaatelist platvormi — see sobitub suuresti poliitprojektiga Eesti 200, mille tulevikuplaanides pole samuti ühtegi tõsiseltvõetavat momenti näha. “Kahesajalised” üritavad oma globalistlikku mõttelaadi varjata, kuid erilise eduta, sest nad ei kasuta oma mesijuttudes üldsegi eestluse ja rahvuslusega seotud sõnu.
Res Publica lõi seltskond vihaseid ja väidetavalt äraostmatuid noori mehi, kes peagi tõestasid nii oma rullnoklikkust kui ka raha võimu ehk seda, et äraostmatuse piire määrab summa suurus. Igastahes väga hästi neil ei läinud ja kuna kõrbes ka Laari Isamaaliit, otsustasid need kaks, tuli ja vesi, sõlmida mõistusabielu, mis viis ühe imeliku perekonna sünnini, mida võib võrrelda Al Bundy “Tuvikestega”. Et ka see kooslus, kus Res Publica neelas Isamaliidu sisuliselt alla ja see sünnitas libaisamaalisuse, elujõuline polnud, seda näitab hilisem IRL-i mandumine.
Mis on selle meenutuse mõte? Üks mees, kes tegutseb partnerina suhtekorraldus- ja valitsussuhete ettevõttes Meta Advisory Group, on ühe ebaõnnestunud erakonnaprojekti kallal juba olnud. Nüüd jääb üle talle vaid rahvuskonservatiivselt jõudu soovida, et ka see poliitkäkk nimega Eesti 200 lõpetaks samas kohas, kuhu on jõudnud Isamaaliit ja Res Publica, hilisem IRL ja nüüdne Isamaa – nimelt poliitilises prügikastis.