Isamaa rõõmustab oma edu üle eurovalimistel, kuid sära langeb siiski mitte sedavõrd Urmas Reinsalule ja Helir-Valdor Seederile kui “vanadele kaladele”, vaid hoopis Keskerakonna ülejooksikule, kes hülgas oma 24-aastase elutöö tolles erakonnas ja valis uue mugavustsooni.
Jüri Ratase hea tulemus ei tee Isamaale au, sest see pole maailmavaateline tunnustus, vaid suunamudija edu, kes teeb kaasatõmbavaid postitusi ja meeldib seetõttu nooremale rahvale, sest ta “on lahe”. Ratasel pole ei maailmavaadet, selgroogu ega võitlejahinge, ta vegeteerib poliitiliselt, mitte ei tegutse.
Isamaa võit kuulub siiski suures osas endisele Keskerakonnale, kust Ratas pärit on ja kust ta sai kaasa ka osa eestlastest valijaid, kes ei tahtnud Kõlvarti ja Toomi juurde jääda. Liberaalist (Keskerakond kuulub ALDE-sse ehk Renew Europe`sse) isamaalaseks saamine on sama kummaline, nagu IRL-i juhist Margus Tsahknast sai liberaalglobalist Eesti 200 eesotsas.
Euroopa Parlamendis hakkab Jüri Ratas ilmselt ajama sama mugavduvat ja selgrootut poliitikat, nagu ta ajab Eestis. Tema ametikohad peaministrina, Riigikogu esimehena ja Keskerakonna esimehena ei olnud tingitud mitte tema poliitilistest oskustest ja kompetentsist, vaid oskusest põigelda sinna, kus on lihtsam läbi lüüa.
Jüri Ratas reetis kunagi oma koalitsioonipartnerid Reformierakonnale ja puges nüüd reedetute sekka. Kolmikliidus käitus ta samuti lödipüksina, astumata kordagi oma partnerite kaitseks välja, vaid pigem läks ta nende-vastaste süüdistustega kaasa.
Praegu on Jüri Ratas Riigikogu aseesimees, kus ta on osanud taas selgroo kaotada: ta justkui ei käi kaasas Riigikogu juhatuse parlamendidemokraatiat laastava tegevusega, kuid samas ta ka ei astu selle vastu. Nii tundubki, et juhatuses otsustavad ainult Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi, Jüri Ratas on nagu vaim, kes on, aga keda siiski pole.
Isamaa ei kosu mitte sellepärast, et ta on Isamaa, vaid seetõttu, et tast on saanud poliitiline prügikast Eesti 200 asemele.
Uued Uudised